Kuidas ühendada kunsti ja pressifotot?

Anneli Porri, kunstiteadlane, näituse “Eesti Pressifoto 2010” meeskonna liige

Kuidas ühendada kunsti ja pressifotot ja miks seda on raskem teha, kui eemalt vaadates tundub, on klassikaline humanitaarteaduslik (st kultuuriteoreetiline) interdistsiplinaarne probleem: me pildistame sama asja, vormistame peaaegu ühte moodi, esitame samadele inimestele, aga miskipärast tajutakse neid ikkagi erinevalt. Küsimus on eelkõige eri distsipliinide alusreeglites, mis on nii ammu välja kujunenud ja kokku lepitud, et neid enam ei sõnastata, võibolla ei osatagi enam sõnastada, aga mis väljenduvad traditsiooni näol. Traditsioon omakorda väljendub tegijate lauses, mida ka meie mõlemalt poolt oma koosolekutel kasutasime: „Ei, kunstis / ajakirjandusfotos nii ei tehta!“ Ja meil mõlemal oli väga raske selgitada, miks ei tehta ja mida ühte või teist moodi tegemine muudab.

Kunstfoto ja pressifoto võivad välja näha täpselt ühte moodi, aga neid eristab baas, millele mõlemad on ehitatud, eesmärgid, funktsioonid, infrastruktuur teoste ümber. Järelikult, kui me lepime kokku et hea kunst ja hea presifoto näevad välja täpselt ühesugused, siis on vaja teha järeleandmisi selle teise poole mängureeglites.
Arenenud kunstituruga maailmas on suurem osa müügifotodest pigem pressifoto tüüpi (välja arvatud väga teravaid ja traagilisi või väga päevapoliitilisi teemasid kujutavad). Ma ei imestaks, kui need tööd oleks enne ilmunud National Geographicus ja seejärel prinditud suurelt ja kvaliteetselt, raamitud ja müüakse galeriis. Etnograafia, loodus, linn, kuulsuste portreed. NB! Sellisel puhul annab pigem see National Geographic müüdavale fotole sümboolset väärtust juurde, mitte vastupidi!

Aga siiski, peamine nõue, mis võimaldab seda üleminekut ajakirjast galeriisse teha, on järeleandmatus visuaalses kvaliteedis: kompositsioon ja koloriit + fotospetsiifilised omadused (perspektiiv, fookus, objektiivi moonutused, aeg ja ava, ilmutuse ja suurendamisega seotud omadused). Samuti on oluline kunstiline kujund, see on näitusefoto puhul isegi olulisem – milliste võtetega loob autor tähenduse – vastandus, võrdlus, asendus, väljajätt, ümberpööramine, osa terviku või tervik osa asemel, üks paljude asemel. Kunstiline kujund tekkib kompositsiooni jms ning kujutatud ja äratuntava objekti tähenduste koostoimest.

Toon mõned näited:

Erik Prozese “Minister, anna aru!“: foto vorm toimib tänu meie filmivaatamiskogemusele – laiekraani formaat + vaataja asetamine ministri asemele – fotokaamera toimib siin subjektiivse kaamerana (kui näeme filmis peategelast, seejärel mingit vaadet ja samastame kaamera peategelase silmadega). Väljajätt on sees ministri näo mittenäitamisena – me oletame, et oleme seda juba näinud ja praegu annab foto meile vastuplaani – mida minister näeb. Seega vaataja asetatakse ministri asemele. Samas eetiliselt on vaataja pigem töömeeste poolt, kuna nad mõjuvad äärmiselt usutavatena: fookus on ju meeste silmadel (kahel on veel näo alumine osa kaetud, näha on ainult silmad). Selge on, et minister on väga ebamugavas ja väljapääsmatus olukorras, ta on sisse piiratud, piiratust rõhutab kompositsioon.
Samas ma arvan, et sellel fotol ei ole väga hea kunstipotentsiaal, vähemalt mitte üksikuna. Sündmus, mida see näitab, on liiga lokaalse tähtsusega, üldistuseks liiga erandlik.

Andres Haabu „Lahing pooltühjas kinosaalis“: minu jaoks on see foto eriti toimiv tänu sõja ja meelelahutuse ning kino ja päriselu vastandusele: kui me tavaliselt istume kinos ja vaatame ekraanilt mundris mehi, kes ju ainult mängivad tapmist, ja keegi päriselt ei sure, siis praegu on meelelhutusasutuses inimene, kelle professionaalne töö on päriselt sõjaolukorras tegutseda, tappa ja surma saada päriselt. Viited massiivsele ja edukale korporatiivsusele on tähtsad: Forumi logod, Coca-Cola ja paraadmunder kui ühe süsteemi brändimärkidega kaetud ülikond. Visuaalselt mõjuvaks teeb selle ka vastandus ühe vaataja ja tühja saali vahel, koloriidi vastandus punane-roheline. Kaadri koloriit mõjub üldse filmilikult ja ka teataval viisil luksuslikult.
Fine art phptpgraphy potentsiaal on sellel fotol väga tugev, foto jääb kõnekaks ka pärast seda, kui me loobume sündmuse kirjeldusest. Ma kujutan seda suurepäraselt ette erinevates vormistustes ja tahaks huviga näha, mida sama autor veel teeb. Samuti on foto sisult paindlik ja sobitub erienvate näituseteemadega, eksponeerimise riik ei ole tähtis.

Jodi Bieberi World Press Photo 2010 võiduportree: kahtlemata on olemas paremaid pilte, aga siin on ka kõik vajalikud konksud olemas. Foto kõneleb eelkõige 17. sajandi portreemaali keeles: taust, tausta toon ja valgus, portreteeritava kolmveerandprofiil, klassikaline rinnamaali lõige. Lääne vaataja jaoks ei pruugi tema riided olla ka niivõrd eksootilised, kui just ajaloolised, pea ümber langev rätik annab talle pigem mingi piiblitegelase mulje. Mida rohkem me ümbritsevat vaatame, seda raskem on hoiduda otse näo keskele vaatamast, ja seda teeme uudishimu ja vastikuse seguste tunnetega. See auk ja meile tuntud inimnäo raske deformatsioon panevad küsima palju küsimusi: miks see nii on, mis juhtus, miks, kuidas ta elada saab jne.
Fotos töötab ilusa ja inetu väga tugev konflikt: üliinetut on kujutatud viisil, mis on reserveeritud ainult ilusate kujutamiseks. Samuti ei ole vähetähtis, et tüdruk vaatab vaatajale otsa, kas see oli lääne kunstis kuni 16. sajandini ainult pühadele tegelastele, eelkõige Kristusele lubatud pilk, 19. sajandil oli akti vaatajale suunatud pilk meeletu rünnak ja provokatsioon. Otsa vaatamine teeb vaataja teadlikuks endast ja sellest, et tal ei ole võimalik taganeda portreteeritu pakutud suhtest. Ta sunnib vaatajat suhestuma ja võtma vastutust. Ja alles nüüd jõuame minu meelest selle töö taustalooni, mis on tihedalt laetud erinevate küsimustega (identiteet, vägivald, religioon, inimõigused…).
Samuti kujutan seda fotot ette paljudel näitustel iseseisva teosena.

Palun ärge saage must valesti aru, mitte ükski normaalne vaataja ei läbi pilti vaadates oma peas sellist teksti, vaataja ei pruugi sõnastada mitte ühtegi aspekti, küll aga põhineb tema emotsionaalne reaktsioon alateadlikult loetud infole.

Praktiliselt kõige suuremad erinevused kunsti ja pressifoto vahel:
1. Kunstnik töötab oma teemadega 96% iseseisvalt, teda võib aidata kuraator, kui kunstnik soovib. Kunstnik leiab oma teema, arendab seda, valib teostamiseks vahendid ja vormistab sõnumi iseseisvalt. Kavandab, pildistab, pildistab ümber, töötleb, pildistab ja korrigeerib veel korra. See omakorda tähendab, et ta saab ka õlalepatsutusi ja netikommentaaride sõimu nimeliselt ja iseseisvalt.
2. Kunstiteose tähendus on reeglina mitmetimõistetav, kunstiteost peab olema võimalik lugeda mitmel viisil. Kunstik töötab curlingumängija põhimõttel, sihib ja täpsustab oma tööd küll, aga lõpuks juhtub ikka sõnumiga midagi ootamatut.
3. Kunst on iseseisev institutsioon.

Järelikult:
1. Pressifotograafid saavad lähendeda rohkem kunstile, kui leiavad endas rohkem algatusvõimet ja huvi mingi teema vastu, jälgivad ja arendavad seda. Leiavad oma tööle kontseptuaalse aluse.
2. Töötada loovamalt, julgemalt. Vähem „faktipilte“ ja klišeesid. Rangema avaldamisvalikuga suunata nii vaataja kui fotograafi ootusi.
3. Pressifotograafid peavad identifitseerima ennast iseseisva institutsioonina, kelle väljund on ka laiem kui ainult perioodika – näitused, trükised, esitlused, analüüsid…..