Taasiseseisvunud Eestis on korduvalt püütud fotograafide liite luua. Enamus neist ei sündinudki, osad pole elujõulised või siis peidavad oma suure nime taga väikest huvigruppi. Meenutan siin 5 liitu, millega 20 aasta jooksul otseselt või kaudselt kokku olen puutunud.
Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) fotosektsioon
Tead Sa, kes juhib EAL fotosektsiooni? Tunned Sa mõnda pressifotograafi, kes sinna kuuluks? Või oled Sa üldse kuulnud midagi fotosektsiooni tegevusest? Mida nad pressifoto hüvanguks teinud on? Või milleks konkreetselt see liit kasulik on? Vehib punalippudega ja hüüab loosungeid? Mulle oli Ajakirjanike Liit kasulik 20 aastat tagasi, kui ma ohjeldamatu pidutsejana nende elitaarsesse baari sattusin. Praegu on selles paigas Narva maanteel tore kohvik nimega Kompott. Soovitan.
Onude ja tädide liit.
20-aastase ETA fotograafina osalesin Ajakirjandusmajas fotograafide ühingu koosolekul, kus hilises keskeas onud ja tädid laua ümber jutulõnga veeretasid. Koosolekut vedas selleaegne tipp-pressifotograaf Harald Lepikson, kes oli ühingu esimees. Teemad võisid olla tähtsad aga mulle jäid need kaugeks. Vist pandi paika isegi järgmise koosoleku toimumise aeg aga sinna ma enam ei läinud. Hiljem ma sellest ühingust enam ei kuulnud ka. Aasta siis võis olla 1990.
Hinnasurve liit.
Järgmisel korral tuli fotograafide liidu loomine jutuks umbes 1993. aastal, kui reklaamitööstus hakkas jalgu alla saama ja just tippu jõudnud De Studio tandem Peeter Laurits / Herkki Merila polnud rahul kommertsfoto turul valitseva anarhiaga. Nende eesmärk oli liidu abil hinnakirju korrastada. Et turusolkijad kõrvaldada. Hommikulehe fotograafina istusin Ajakirjandusmaja räpases keldris lifti kõrvale ehitatud fotolaboris, kui nad oma unelmate hinnakirjaga agitatsiooni tegemas käisid. Mõistsin nende muret aga ei käivitunud seegi üritus.
Plastikkaartide liit.
Enam-vähem samal ajal (1993-1994) korjas üks staažikas fotograaf liikmemaksu 100 krooni, mis oli sel ajal üüratu raha, lubadusega meile ühingu liikmekaardid trükkida. Ühingut ennast veel polnud, ka ei olnud juttu põhimõtetest ja eesmärkidest – oli lihtsalt plaan liituda. Noh, et äge ju! Oleme koos! Unistus moodsast plastikkaardist oli paljudele meeltmööda ja raha muudkui kogunes. Igatahes ei näinud ma enam oma raha ega ka mitte unistuste plastikkaarti.
Ärimeeste liit oskuskäsitööliste tootmiseks
2004. aastal lõi aktiivne fotoärimees Kaupo Kikkas Eesti Fotograafide Liidu, mis kirjade järgi peaks ühendama Eesti kutselisi fotograafe. Selle liidu tegevusest tean vaid, et seltskond foto-ettevõtjaid on kutsekoolile töötanud välja mingid tehnilised freesija või treiali kutsestandardid. Standardite põhjal saavad kooli lõpetajad järgud, mis võimaldavad töötada fotopoe letis teenindusfotograafina.
_____________________
Eesti Pressifotograafide Liit ERISTUB eelnevatest, sest:
1. EPFL ühendab väga selget fotograafide gruppi – pressifotograafe. Meid ühendavad koolitused, konkursid, ametieetika, ühised läbielamised jne
2. Oleme siiralt pressifotograafia eest väljas ja meil puudub soov teenida mtü tegevusest isiklikku rahalist tulu. Oleme oma tegevuses absoluutselt läbipaistvad.
3. Kasvatame uut põlvkonda ja paneme tähele vanade tegijate (elu)tarkust.
4. Meil on väga selged eesmärgid ja demokraatlikult valitud meeskond, kes neid mõõdetult ellu viib.
Ma pole suur liitudesse kuuluja, kuid EPFL on mulle erialaselt vajalik ja hea.
Erik Prozes, Äripäev, EPFL juhatuse esimees