EPFL

Euroopa Ajakirjanike Föderatsioon (EFJ) viis ligi kahe aasta eest Euroopa pressifotograafide ametiliitude seas läbi uurimuse, mille tulemused avaldas eelmise aasta suvel pealkirja all „Fotožurnalist – Euroopa ohustatud liik?“. Refereerin seda vaid väga pealiskaudselt aga tervikmaterjaliga saad tutvuda siin.

Tasub arvestada, et uuring viidi läbi majanduskriisi ajal, mis võis tulemusi tuntavalt mõjutada. Täna, mil seisame majanduslikult „uue koidiku lävel“, oleksid tulemused võib-olla mõnevõrra optimistlikumad. Samas trükiajakirjanduse arengutest tingitud peataolek ja vähene turvatunne jätkuvad ilmselt veel nii mõnedki aastad.

Enim meelehärmi valmistab Euroopa fotožurnalistidele madal töötasu. Sellele järgneb vajadus konkureerida amatöör-fotograafidega ning kolmandal kohal on autoriõigustega seonduvad probleemid.

Uuringu autorid toovad välja 6 peamist fotoajakirjanduse käekäiku mõjutavat tegurit:

Digitaalajastu
Teoreetiliselt pidanuks digiajastu tooma kaasa fotoajakirjanduse kuldajad, kuid tegelikkuses on mõju fotožurnalistile otse vastupidine – konkurents on kasvanud ja väljaannete mahud langevad.

Piirangud fotografeerimisel
Terroriaktide tõttu on karmistatud turvameetmeid. Eraõiguste kaitsmiseks on loodud toored ja puudulikud seadusesätted.

„Uus demokraatia“
Kunagi varem pole olnud lihtsam fotosid toota ja turule paisata. Digikaamerad ja pildistavad mobiiltelefonid võimaldavad pildistada kõigil ja kõikjal. Fotode ülepakkumine suurtes fotopankades on hinnad alla löönud. Käibele on tulnud mõiste „rahvaajakirjandus“.

Fotopangad
Fotograafid kaotavad kontrolli oma fotode müügi üle. Turuliidritest pildipangad (näiteks Corbis) teevad hinnapressingut, vähendades nõnda autorite kasumimarginaale.

Surve universaalseteks oskusteks
Kulude optimeerimiseks kasutatakse ajakirjanikke sageli ka fotograafidena. Fotograafidelt nõutakse lisaks pildistamisele ka videooskuseid. Neid muudatusi viiakse sisse kiiresti ja ilma piisava koolituseta.

Autoriõigused
Kirjastajad survestavad autoreid nende õiguste omandamiseks senisest tugevamalt. Failijagamisprogrammid jmt võimaldavad autoriõiguseid eirata.

Uuring sisaldab ka tulemusi riikide kaupa. Toon välja meie lähinaabrite peamised probleemid.

Leedukad kurdavad madalate tasude, töötuse ja vabakutselistele rahakoti pihta käiva töövahendite maksumuse üle. Soomlased toovad lisaks madalatele töötasudele esile ebaõiglased lepingud ja vabakutseliste diskrimineerimise. Ka poolakad ja rootslased nurisevad madalate tasude üle. Rootslased toovad probleemina esile toimetajate põhimõtte „hea foto on odav foto“. Samuti ei meeldi rootslastele „tõsise“ fotoajakirjanduse asendumise „kergema“ materjaliga.

Flirt kommertsfotograafiaga on Euroopa fotožurnalistide seas laialt levinud. 17st riigist tervelt kaheteistkümnes teevad fotožurnalistid ka kommertstöid, kusjuures Kreekas teeb seda lausa 90% pressifotograafidest. Soomlased, taanlased, belglased, poolakad ja portugallased väidetavalt „haltuurat“ ei tee.

Põnev teema on ka piirangud avalike sündmuste pildistamisel. Pildistamist reguleeriva seadusandlusega ei ole rahul 65% vastanutest. 17st riigist vaid kahel – Hispaanial ja Poolal – ei ole probleeme avalikus kohas pildistamisega.

Aruande lõpus keskenduvad autorid lahenduste otsimisele.

Konkurentsist „uue demokraatia“ tingimustes ja multioskuste vajalikkusest arvab Taani pressifotograafide ühendus järgmist:
Esmalt soovitavad taanlased esitada endale järgmised 2 küsimust:
1. Kas mu erialased teadmised ja oskused on sedavõrd head, et mind on keeruline asendada?
2. Kas mu oskused piirduvad „nupule vajutamisega“ või saan ma olla laiemalt kasulik?

“Kui tahad endale kindlustada tööd ka tulevikus, pole mõtet loota oma olemasolevatele tehnilistele oskustele ja senistele tavadele. Tuleb kohanduda ja olla avatud kaasaegse meedia pakutavatele uutele võimalustele,” soovitavad taanlased.

Lähemalt loe aga juba ise.

Erik Prozes, Äripäev, EPFL

(Värskendatud 15. novembril)
EPFLiga on liitunud 62 pressifotograafi.

Liikmete statistika 15. novembri seisuga.
Üleriiklikest väljaannetest: 44
Lokaalsetest väljaannetest: 15
EALLi liikmelehtedest: 38
EALLi üleriiklikest liikmeslehtedest on esindatud kõik, lokaalsetest lehtedest enamus.
Vabakutselisi: 17

Erik Prozes, Äripäev, EPFL

Sekka fotouudistele hakkavad EPFLi kodulehel ilmuma intervjuud Eesti ajakirjanduse võtmetegijatega. Esimesena saab sõna enim pressifoto preemiaid võitnud Äripäeva fotoreporter ja fototoimetuse juht Raul Mee.

Neli pressifotopreemiat pole paha tulemus. Mis su edu saladus on, Raul?

Tööd on vaja teha. Eelkõige endaga. Kunagi lapsfotograafina tabasin ennast olukorrast, kus sattusin pildistama ühe vanema fotograafiga ja alati oli tema 5 sekundit varem seal, kus mina tahtsin olla aga ei jõudnud. Ajas jubedalt vihale. Nüüd kogen ise seda 5-sekundilist edumaad ja see on hea tunne. Tuleks lisaks oma tehnilistele käsitööoskustele   –  mis minu puhul on suhteliselt keskpärased  –   arendada deduktiivset mõtlemist.

Nimeta veel omadusi või oskuseid, milleta oleks keeruline pressifotograafina läbi lüüa?

Lisaks peab õnne olema. Inimesel, kel üldse ei vea, ei maksa kõmulehe raisakotkaks hakata.

Sul on vedanud?

Vahest on ikka juhtunud.

Kas pressifotograafiks olemine on su jaoks tööalaselt tipp või pigem hüppelaud? Kuidas hindad pressifotograafi ameti seisust toimetuses ja ühiskonnas laiemalt?

Noorukina olin päris keerulises olukorras. Ei tahtnud väga kellekski saada. Ajakirjandus oli lisaks filmitööstusele üks väheseid asju, mis huvitas. Õnnelik juhus pakkus võimaluse tulla ajalehte fotograafiks. Eks ma siis proovisin. Ei kahetse.

Eks igaüks peab märgistama oma koha elus ise. Fotograaf ei tohi tunda häbi sellest, et ta pildistab. Uhke peab olema. Fotokaamera annab inimesele päris suure võimu ja ka vastutuse. Mõlemat peab tajuma.

Viska esimesed pähetulevad märksõnad mõeldes sõnapaarile „eesti pressifoto“.

Väikese riigi tragöödia või just õnnistus. Inimesi on vähe. Häid inimese veelgi vähem. Õnnistus on see, et minusugused mitte üliandekad inimesed saavad särada aastaid. Hullu survet noortest talentidest ei tunne. Eesti pressifoto on väike ja armas aga maailmarevolutsiooni seisukohast kesine.

Kui võrdled Eesti pressifotot Põhjamaade, Lääne-Euroopa või USAga, siis kuidas tundub?

Ei oska midagi tarka öelda. Meie meediatööstus on võrreldes Ameerika ja põhjamaadega selline väike ja vaene.  Ega selle najal mahlast ja viljakat pressifotograafiat naljalt ei ehita.

Milline on kõige suurem pressifoto-alane fopaa või lollus, mida viimati oled kohanud? Võid ka üldistada.

Konkreetselt ei oska eriti esile tuua. Väga palju on ebaprofessionaalsust laiemas plaanis. Kujundajate ja toimetajate töös jne. Eriti online kanalites esineb palju fotode väärkohtlemist. Pressifotograafide fotodokumente kasutatakse kui suvalisi illustratsioone ja samas illustreeritakse tublide ajakirjanike tõsiseid ja olulisi artikleid kohutavate sümbolfotodega.

Oled üks Eesti Pressifotograafide Liidu asutajatest. Milleks on EPFLi vaja?

Hindan fotograafide omavahelist läbikäimist kui vajalikku protsessi. Kooskäimist ja kogemuste vahetamist võiks rohkem olla. Noorematele fotograafidele oleks kindlasti abi koolitustest. Eriti sellistest, kus tarkusi jagavad targad välismaa onud. Liitu läheb tulevikus kindlasti vaja ootamatutes olukordades. Näiteks riigiaparaadist leviva fotovaenulikkuse vastu võitlemiseks. Kuna pressifotograafid naabermaades on koondunud tugevatesse liitudesse, siis on liidust vast abi ka rahvusvahelise suhtluse elavdamiseks. Ja muidugi võiksid fotograafid korraldada ise parimate fotode valimise.  Praegu jääb mulje, et aasta parima foto valimine on Eesti Ajalehtede Liidu vähetähtis ja kõrvaline osa parimate kirjatööde valimise varjus. Kuigi fotokonkurss ei tohiks olla liidu eesmärkides tähtsuselt ka liiga kõrgel kohal.

Mida EPFL sulle pressifotograafina võiks anda?

Ma naudin seda fakti, et on olemas selline organisatsioon. On hea ettekääne kohtumiseks kolleegidega teistest väljaannetest. Tarkust mul enam väga palju pähe ei mahu.

Kuhu pressifoto sinu arvates liigub? Kas pressifoto staatus visuaalmeedia “maastikul“ on muutumas?

Liigub kuhu liigub. Ajaloo raske käe vastu ei saa. Visuaalmeedia maastik on täpselt nii hea kui on ajakirjanduse tase üldiselt. Lugeja „tase“ on ka väga oluline. Kui enamus Eesti inimestest ostab raamatupoed kohutavatest naistekatest tühjaks, vaatab kinos ainult kõige haledamat Hollywoodi saasta ja õhtul koju saabudes sinna otsa Võsa Petsi saadet, siis on Eesti meedia ka odavavõitu. Midagi pole teha. Tellija maksab muusika eest.

Ole nüüd korraks prohvet ja kirjelda foto tähtsust (või tähtsusetust) ja pressifotograafi rolli aastal 2020.

Olen ennustamistega ettevaatlik. Põhiolemuselt jääb kõik samaks. Ühtegi karmi revolutsiooni ukse ees ei ole. Igasugused iPadid ja Youtube`id ei ole nii mõjukad kui on populaarne arvata. Kardan, et Eesti meediamogulitel ütlevad närvid liiga kergesti üles ja nad teevad mõne rumala sammu. Sulgevad liiga kergekäeliselt paberlehti või siis võtavad tööle ootamatult 20 videooperaatorit ja püüavad oma online lehest suure hurraaga televisiooni teha. Vanema põlvkonna inimestel on mingi müstiline hirm ja austus kõige vastu, mis on uus ja vilgub.

Millised on ajaleht ja onlain 10 aasta pärast? Mõtlen just visuaalmeedia osa.

Kui ei leiutata midagi kohutavalt uut (midagi nii uudset kui kunagi oli interneti tulek), siis ei muutu suurt midagi. Inimesed on ikka samasugused. Tahavad infot ja meelelahutust. Kohutavat multimeedia revolutsiooni ei tule. Lihtsus võidab.

Aastal 2020 lähened viiekümnele ja pensionini on jäänud veel paarkümmend aastat. Kuidas kujutad end hallipäise fotoreporterina? Mu küsimuse tagamõte on tegelikult faktis, et Eesti toimetuste koosseisude keskmine vanus näitab tõusujoont. Kui mujal maailmas on 50-60aastased reporterid tänu oma kogemustele hinnatud tööjõud ja igapäevane nähtus, siis meil peetakse seda seni suhteliselt ebatavaliseks.

Mul ei oleks midagi selle vastu, et fotograafina pensionile minna. Miks mitte ka samas ajalehes.

Kes teab… võib-olla on kusagil Lõuna-Eesti metsakülas üks väike poiss, kes tahab saada selliseks nagu pressifotograaf Raul Mee – sõita Äripäeva sildiga autoga ja pildistada tähtsaid inimesi. Mida talle soovitaksid?

Huvi peab olema, ja õnne. Kui midagi väga tahta, siis suur tõenäosus on, et see ka saadakse. Samas võiks metsaküla väike poiss kaaluda millegi targema tegemist. Näiteks tuumafüüsiku vajalikule ametile mõelda.

Hiljuti avaldas The Sunday Times artikli pealkirjaga “Viimased võimsad kaadrid”, mis oli järelehüüe 37 aastat maailma fotodega varustanud Pariisi agentuurile Sygma. Agentuuri peeti fotoajakirjanduse lipulaevaks, kuni majanduskriis neelas ka selle. Isegi kuulus National Geographic on vähendanud oma stuff-fotograafide arvu kõvasti, aga see ei tähenda veel, et head fotoajakirjandust enam ei tehtaks.

Vastupidi – tehakse varasemast rohkem, lihtsalt selle doteerimise allikad on muutumas. Raha on vähem ja palgalised fotograafid peavad tegema imet iga päev, sest kahe kuu asemel tuleb lugu teha kolme nädalaga. Nii on see vähemalt mujal maailmas.

Meil on fotoajakirjandusel paratamatult alati olnud natuke teine kontekst. Meil pole suuri agentuure, mida kinni panna, ning meil on puudunud ka kuldsele ajastule omistatavad visuaalsed sümboolid, omad elvised ja thatcherid, keda hingehinnaga maailmale müüa.

Nii et väike Eesti ei allu õnneks trendile. Kunagi varem pole meil ilmunud kahte fotoajakirja samal ajal nagu praegu (Cheese’i kõrvale tuli kevadel Positiiv). Ja suvel leidis aset ajalooline sündmus – saime Pressifotograafide liidu. Seda pole sugugi vähe.

Birgit Püve, Eesti Ekspress, EPFL

Arvamus ilmus Eesti Ekspressis 19.8.2010

Taasiseseisvunud Eestis on korduvalt püütud fotograafide liite luua. Enamus neist ei sündinudki, osad pole elujõulised või siis peidavad oma suure nime taga väikest huvigruppi. Meenutan siin 5 liitu, millega 20 aasta jooksul otseselt või kaudselt kokku olen puutunud.

Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) fotosektsioon
Tead Sa, kes juhib EAL fotosektsiooni? Tunned Sa mõnda pressifotograafi, kes sinna kuuluks? Või oled Sa üldse kuulnud midagi fotosektsiooni tegevusest? Mida nad pressifoto hüvanguks teinud on? Või milleks konkreetselt see liit kasulik on? Vehib punalippudega ja hüüab loosungeid? Mulle oli Ajakirjanike Liit kasulik 20 aastat tagasi, kui ma ohjeldamatu pidutsejana nende elitaarsesse baari sattusin. Praegu on selles paigas Narva maanteel tore kohvik nimega Kompott. Soovitan.

Onude ja tädide liit.
20-aastase ETA fotograafina osalesin Ajakirjandusmajas fotograafide ühingu koosolekul, kus hilises keskeas onud ja tädid laua ümber jutulõnga veeretasid. Koosolekut vedas selleaegne tipp-pressifotograaf Harald Lepikson, kes oli ühingu esimees. Teemad võisid olla tähtsad aga mulle jäid need kaugeks. Vist pandi paika isegi järgmise koosoleku toimumise aeg aga sinna ma enam ei läinud. Hiljem ma sellest ühingust enam ei kuulnud ka. Aasta siis võis olla 1990.

Hinnasurve liit.
Järgmisel korral tuli fotograafide liidu loomine jutuks umbes 1993. aastal, kui reklaamitööstus hakkas jalgu alla saama ja just tippu jõudnud De Studio tandem Peeter Laurits / Herkki Merila polnud rahul kommertsfoto turul valitseva anarhiaga. Nende eesmärk oli liidu abil hinnakirju korrastada. Et turusolkijad kõrvaldada. Hommikulehe fotograafina istusin Ajakirjandusmaja räpases keldris lifti kõrvale ehitatud fotolaboris, kui nad oma unelmate hinnakirjaga agitatsiooni tegemas käisid. Mõistsin nende muret aga ei käivitunud seegi üritus.

Plastikkaartide liit.
Enam-vähem samal ajal (1993-1994) korjas üks staažikas fotograaf liikmemaksu 100 krooni, mis oli sel ajal üüratu raha, lubadusega meile  ühingu liikmekaardid trükkida. Ühingut ennast veel polnud, ka ei olnud juttu põhimõtetest ja eesmärkidest  –  oli lihtsalt plaan liituda. Noh, et äge ju! Oleme koos! Unistus moodsast plastikkaardist oli paljudele meeltmööda ja raha muudkui kogunes. Igatahes ei näinud ma enam oma raha ega ka mitte unistuste plastikkaarti.

Ärimeeste liit oskuskäsitööliste tootmiseks
2004. aastal lõi aktiivne fotoärimees Kaupo Kikkas Eesti Fotograafide Liidu, mis kirjade järgi peaks ühendama Eesti kutselisi fotograafe. Selle liidu tegevusest tean vaid, et seltskond foto-ettevõtjaid on kutsekoolile töötanud välja mingid tehnilised freesija või treiali kutsestandardid. Standardite põhjal saavad kooli lõpetajad järgud, mis võimaldavad töötada fotopoe letis teenindusfotograafina.
_____________________

Eesti Pressifotograafide Liit ERISTUB eelnevatest, sest:

1. EPFL ühendab väga selget fotograafide gruppi – pressifotograafe. Meid ühendavad koolitused, konkursid, ametieetika, ühised läbielamised jne
2. Oleme siiralt pressifotograafia eest väljas ja meil puudub soov teenida mtü tegevusest isiklikku rahalist tulu. Oleme oma tegevuses absoluutselt läbipaistvad.
3. Kasvatame uut põlvkonda ja paneme tähele vanade tegijate (elu)tarkust.
4. Meil on väga selged eesmärgid ja demokraatlikult valitud meeskond, kes neid mõõdetult ellu viib.

Ma pole suur liitudesse kuuluja, kuid EPFL on mulle erialaselt vajalik ja hea.

Erik Prozes, Äripäev, EPFL juhatuse esimees