Raigo Pajula tekst ja fotod.
Kui Jaapani fotograaf Tadashi Ohkubo otsis kevadel tsunamist rüüstatud piirkonnas kaost ilmestavaid motiive, mis oleksid võimalikult mastaapsed ja kohe karjuvalt traagilised, jäi talle kaamera ette ka üks naine.
Kuigi tekki mähitud, keset rusuhunnikut seisev ja otsivalt kaugusesse vaatav naine fotograafi esialgu kuigivõrd ei paelunud, tegi ta naisest siiski pildi ja saatis fotoagentuurile AP. Siis ei teadnud veel keegi, kes on see naine ja mis on tema lugu.
Jaapanis seda fotot ei avaldatudki, kuid lääne pressis avaldas teistsugune pilt harjumuspäraste katastroofifotodekõrval sedavõrd suurt tähelepanu, et ilmus 55 väljaande esikaanel. Fotost oli saanud kogu maailma jaoks Jaapani katastroofi ikoon. Agentuur AP saatis kuus nädalat pärast pildi ilmumist oma reporteri tundmatut naist otsima ja tegi temast loo. Selgus, et hetkel, kui ta seal õnnetult seisis, oli ta juba kaks päeva rusudeks varisenud kodu juures oma poega oodanud. Ta ei olnud märganudki, et temast pilti tehti, ja oli väga üllatunud, nähes enda ees lääne ajakirjanikku, kes tema fotoga ajakirju näitas.
Nüüd, septembri alguses, olid nii see naine, teda pildistanud fotograaf kui temaga vestelnud ajakirjanik kutsutud oma lugu rääkima Prantsusmaale Perpignani linna, kus korraldati pressifotograafide festival. Väikeses Lõuna-Prantsusmaa linnas toimuvast üritusest on fotograafidele saanud omamoodi meka, kuhu kas või korra elus peab sattuma. Seal on vabakutselistel võimalus pakkuda ennast tööle suurtesse agentuuridesse, osaleda mininäitustel või hea õnne ja pildimaterjali korral koguni omaette väljapanek üles saada.
Võimalusi, et head pressifotod saaksid vääriliselt hinnatud ja eksponeeritud, on korraldajad loonud üle kogu linna. Nii kirikutesse kui ajaloolistesse hoonetesse on mahutatud kümneid näitusi.
Piltidelt vaatavad enamasti vastu kannatavad ja traagilise saatusega inimesed. On näiteks näitus fotograafi käigust Sierra Leone vanglatesse. Piltnik elas koos vangidega ja tõi neile väljastpoolt ravimeid ja muud vajalikku. Olles vangidele ainus kontakt välismaailmaga, saavutas fotoajakirjanik sedavõrd intiimse suhte, et piltidelt vaatavad vastu täiuslikud lood koos saatuslike taustalugudega.
Meelde jäi ka lugu Hiina vanglatest. Näiteks oli üks isa ehitanud koduhoovi väikese vangla oma pojale. Seal pidi poeg, kes oli meeltesegaduses oma ema tapnud, elama sissemüürituna kogu oma ülejäänud elu.
Allveefotod ja kuninglike pulmade jäädvustused mõjusid eelnevate lugude kõrval nagu oaasid keset hädaorgu.
Õhtuks kogunesid külalised ja fotograafid Perpignanis kahele linnaväljakule, et hiigelsuurtelt ekraanidelt vaadata maailma pressifotode paremikku ja jagada auhindu. Päeval said professionaalid kokku messikeskuses, et kuulata lugusid, kuidas üks või teine tuntud pilt on sündinud, või staažikate piltnike kogemusi. Näiteks rääkis Briti fotograaf Gary Knight seal, et pärast kaht aastakümmet töötamist erinevates kriisipiirkondades, laipade ja inimlikku traagika pildistamist, otsustas ta meediast lahkuda. Nüüd pildistab ta vaid õnnelikke inimesi.
(Raigo Pajula osalemise eest festivalil tasus Postimees. Reisi organiseeris Nikon)
You must be logged in to post a comment.