“Ajakirjandus elab praegu läbi väga karmi muutuste aega,” ütles Aasta Pressifoto 2025 žürii liige Kaupo Kikkas. “Unustuse hõlma on vajunud, et fotograaf on samuti foto-ajakirjanik, ta on foto-loo jutustaja.” See mõte jäi žüriitööd läbivalt saatma ning peegeldus ka aruteludes esitatud tööde tugevuste ja nõrkuste üle.
Žürii hinnangul oleksid seeriad võinud olla terviklikumad ja läbimõeldumad. Sageli kohtas kahest fotost koosnevaid seeriaid, kus üks pilt oli selgelt nõrgem ja mõjus kogu tööle pidurdavalt. “Vahel tegi see mind peaaegu vihaseks, sest mõni seeria oli peaaegu täiuslik, ainult õige vähe jäi puudu,” ütles žürii liige, Rootsi pressifotograaf Meli Petersson Ellafi. Sellised hetked näitasid hästi, kui määrav võib olla seeria sisemine tasakaal ja toimetuslik julgus jätta välja see, mis tervikut ei toeta.
Samas tõusid tugevamate tööde puhul esile just vastupidised omadused: oskus näha ja luua nappide vahenditega midagi mõjuvat ka näiliselt lihtsast olukorrast. Žürii liikmed rõhutasid korduvalt, et hea pressifoto ei pea olema keeruline või suurejooneline – vahel piisab lihtsast, täpsest ja ajatu väärtusega kaadrist, mis suudab ühtaegu dokumenteerida sündmust ja kanda sümboolset tähendust.
Kui konkursil oleks olnud eraldi humoorikaima foto kategooria, oleks selle žürii hinnangul suure tõenäosusega võitnud Tiit Blaadi / Delfi Meedia foto, kus teleriekraanil jäi kaadrisse Ragnar Kond koos tabava pildiallkirjaga “Ma tean, mida sa täna öösel tegid”. See tõi esile ka fotoallkirjade olulisuse laiemalt. Hästi läbi mõeldud ja täpne allkiri võib heale pildile palju juurde anda, ent samas rõhutas žürii, et see ei tohiks kunagi muutuda liiga domineerivaks – pilt peab jääma esmaselt iseenda eest rääkijaks.
Mitmete tööde puhul pälvis tunnustust viis, kuidas delikaatseid ja hingekriipivaid teemasid oli käsitletud sügavalt, eetiliselt ning samal ajal ka kunstiliselt ja kompositsiooniliselt kõrgel tasemel. “Paljud fotod olid väga emotsionaalsed. Mitte ülevoolavalt ega karjuvalt, aga nüansirikkalt. Mitmeid hetki oli väga ilusasti ja suure austusega püütud,” kiitis Petersson Ellafi.
Žürii liikmed rõhutasid ka osalemise olulisust. Petersson Ellafi sõnul arendab konkurssidel osalemine fotograafi märkimisväärselt: see sunnib oma töid kriitiliselt vaatama, mõtlema, mida saaks paremini teha, ning aitab õppida nägema oma loomingut teise pilguga. Ta tõi näiteks ka enda kogemuse, märkides, et Rootsi pressifoto preemia võitmine võttis tal aastaid ning tuli alles pärast pikka ja kohati lootusetuna tundunud teekonda.
Ühiselt tunnistati, et kõige keerulisem on hinnata omaenda töid. Teiste loomingut on kõrvalt vaadates oluliselt lihtsam analüüsida. Seetõttu soovitas žürii küsida tagasisidet ka väljaspool kitsast erialaringi – vahel võivad just mittefotograafid märgata pildis midagi sellist, mis autoril või kolleegidel endil jääb kahe silma vahele.
Kategooriate lõikes tõi žürii esile tugeva taseme portree- ja uudisekategoorias. Kõige nõrgemaks hinnati spordi kategooriat, kus mitmed Eestis väga populaarsed alad ja sündmused ei olnud üldse esindatud. Enam kõnetasid hoopis ebatraditsioonilisemad kaadrid, kus tähelepanu oli nihkunud põhisündmuselt kõrvalhetkedele või spordi üldisemale olemusele.
Žürii esimees ja Äripäeva uudistejuht Martin Johannes Teder tõdes, et võitja osas jõuti üsna kiiresti üksmeelele: “Võitja osas jõudsime žüriiga üsna kiiresti ja lihtsalt konsensusele. Nende piltide puhul, mida žürii välja valis, me palju mõtlema ei pidanud. Esitatud pildivalik oli kirju, aga usun, et žürii otsus väljavalitud tööde osas oli õiglane.” Ta lisas, et ootaks pressifotograafidelt rohkem initsiatiivi ja julgust oma toimetajatega vaielda, mitte piirduda pressikonverentside kajastamisega. Samuti soovitas ta hakata häid pilte juba aasta jooksul kõrvale panema ning pöörata rohkem tähelepanu pealkirjadele, mis aitavad tööl silma paista.
Kaupo Kikkas rõhutas žüriitöö vastutusrikkust: “Konkursikeskkonna avasin põnevusega, sest alati on huvitav näha, mismoodi maailma nähakse. Ma ei tee žüriitööd kunagi kergekäeliselt, sest võitjaid on vähe, kaotajaid rohkem, aga samas on see töö oluline, kuna žürii saadab oma tööga alati mingi sõnumi.” Tema sõnul oli tänavune žürii koosolek väga konstruktiivne ning suuremates küsimustes oldi üllatavalt üksmeelel.
Kikkas märkis ka, et kuigi igal aastal on ligikaudu kümnendik töödest väga tugevad ja võitja leidmine ei ole probleem, peaks muret tekitama ülejäänud piltide tase. Paljud neist on poolikud, nõrga loojutustusega või käsitlevad sündmusi, mis ei kanna endas piisavat kaalu. Lahendusena nägi ta vajadust fotograafe rohkem julgustada ja kaasata, arutada nendega osalemise väärtust ning rõhutada, et konkurss ei ole pelgalt medalijaht. Tema sõnul on võimalus saada tagasisidet rahvusvahelise tasemega kolleegidelt hindamatu ning just selle mõistmine võiks aidata suurendada osalemist ja üldist taset.
Konkursi “Aasta Pressifoto 2025” žürii esimees oli Äripäeva uudistejuht Martin Johannes Teder. Eestist olid fotosid hindamas fotograafid Kaupo Kikkas ja Pille Russi. Välismaised žüriiliikmed olid seekord Argentina/Itaalia pressifotograaf José Luis Ledesma ja Rootsi pressifotograaf Meli Petersson Ellafi.
Žürii poolt 13. jaanuaril nomineeritud töödest saad ülevaate siit: https://www.epfl.ee/wordpress/2026/01/13/selgusid-2025-aasta-parimad-pressifotod/
Konkursi võitjad tehakse teatavaks ja auhinnad antakse üle Pressifoto näituse avamisel 20. veebruaril 2026 Viru Keskuses.
Eesti Pressifotograafide Liit ühendab Eesti pressifotograafe, edendab ametioskusi, kaitseb liikmete ametialaseid huve ja seisab liikmete professionaalsete õiguste ja eetika eest.
