“Kui oled 6 kuud vastu pidanud, sobid leheneegriks!”

Mida arvavad oma tööst ja karjäärist alles pressifotograafi-teed alustanu ja juba aastakümneid seda ametit pidanud staažikas tegija? Äripäeva fotograaf Andres Haabu ja Postimehe fotograaf Peeter Langovits tegid teineteisega intervjuu.

Peeter Langovits (62)
Postimees
Staaž: 24 aastat

Andres Haabu (25)
Äripäev
Staaž: 4 aastat.

PEETER LANGOVITS: “Me ei peaks alahindama omi õnnestumisi”
Andres Haabu intervjuu Peeter Langovitsiga.


Andres: Mis on Sinu pika fotograafikarjääri saladus? Kuidas jääda ühele ametile nii kauaks truuks?

Peeter: Raske on sellele ise vastata. Olen loomult püsielanik, elukohta ja töökohta vahetada ei armasta. Postimees on mulle 40 aastase tööstaazhi juures alles kolmas töökoht. Tuleb pühenduda valitud teele ja püüda ajaga sammu pidada.

Andres: Kas oled mõelnud ameti vahetamise peale? Kui oled siis miks?

Peeter: Enam ei ole. TPI (praegune Tallinna Tehnikaülikool) lõpetamise järel 1971.a. tegelesin 5 aastat puhtalt teadusliku uurimistööga. Tundsin, et ma pole teadlase tüüp ning võtsin tollal vastu pakkumise hakata tegelema büroo juhina, mis ka fotolaboriga oli seotud. Sealt ka sügavam fotograafiasse sukeldumine. 1987.a. pakuti mulle tööd ETA fototoimetuse juhina. Töötasin seal kuni 1995.a., mil tundsin, et enam ma ülemus olla ei taha. Tervelt 19 aastat oma elust olin seda olnud ja sai sellest villand. Otsustasin, et ülejäänud aja tahan ise midagi teha. Pakuti tööd Postimehe toimetuse fotograafina. Olen seal pildistanud Tallinna toimetuse loomise ajast ning kogu selle arengu kaasa teinud. See on olnud äärmiselt vaheldusrikas ja huvitav, sest alustasin veel pimikus filmide kiirilmutamise ja must-valgete piltide kopeerimisega. „Nautisin“ siin ka esimesi digifoto „võlusid“ ning aja jooksul teinud tööd mitme põlvkonna digikaameratega. Kuna olen varasemast töökogemusest harjunud rabelema (olen kaksiku tähtkujust), siis päevalehe elurütm ilmselt mulle sobib ja ma ei kujuta ette elu, et oleksin tegevuseta.

Andres: Kas valiksid täna alustades sama elukutse?

Peeter: Ilmselt küll, kuid õpiksin kindlasti enam. Minu nooruspõlves puudusid praktiliselt võimalused fotograafiat kõrgkoolis õppida.

Andres: Mis sulle ameti juures meeldib ja mis ei meeldi?

Peeter: Meeldib töö vaheldusrikkus ja võimalus kohtuda huvitavate inimestega. Olla sündmuste keskel, ise otsustada ja teadmine, et jäädvustad oma riigi ajalugu. Ei meeldi kellegi järel luuramine, fotode lavastamine ja kohtutes pildistamine.

Andres: Kuidas hindad kodumaise pressifotograafia taset täna ja milline oli see siis kui Sina alustasid?

Peeter: Pressifotoga puutusin kokku alles 80-ndate esimesel poolel, kui tegin kaastööd päevalehtele ja ajakirjale „Kultuur ja Elu“. Kõige enam paelusid „Edasi“ (Postimehe nimi nõukaajal) fotograafide Malev Toome, Meelis Loki, Tõnu Nooritsa ja Ain Protsini fotod. Samuti Alar Ilo töö „Kultuur ja Elus“ ja Jaan Klõśeiko fotod kunsti ajakirjades. Nende olid vahetud, elulähedased ja äärmiselt subjektiivsed. Praegune meie pressifoto tase on üsna kõrge, häid tegijad rohkesti. Kui ainult võimalusi publitseerimiseks oleks enam! Napp leheruum surub üha suurema mahu piltidest ja reportaaźidest internetti. Häirivalt palju on lavastatud fotosid. Mulle on lähedasemad elust püütud hetked, samuti paberile jäädvustunud (ja korralikult küljendatud) fotod. Me ei peaks alahindama omi õnnestumisi ning enam ka raja taga neid näitama. Tuleb leida see õige niśś, kuhu ja mida saata.

Andres: Kuidas jõudsid fotograafiani?

Peeter: Juhuslikult. Töötasin Pöögelmanni-nimelises Elektrotehnika Tehases ning tänu tehase fotoringile, kus põnevaid fotosid tehti ja Kristel Lukatsile, kellelt fotopisiku sain jõudsin Tallinna Fotoklubini. Seal käis koos enamus meie tollastest fototippudest ning külalistena arvukalt välisautoreid. Nägime ka neid pilte, mida tollal leheveergudele ei lastud. Hing kiskus fotograafiasse. Tehases asusin samal ajal juhtima tehnilise esteetika bürood – nii nimetati sellist üksust, mis tegeles kõikvõimalike fototöödega ning tehase kunstnike loominguga reklaamist näituste ja ruumide sisekujunduseni. Osalesin paljudel näitustel, korraldasin isiknäitusi. Õnneks jäin silma ka Peeter Toomingale, tänu kelle toetusele sain nö jalad alla.

Andres: Millised on olnud pika karjääri kurioosseimad ülesanded ja vingeimad pildistatavad?

Peeter: Üks kurioossemaid pildistamisi oli 90-ndate keskel, mil tuli pildistada piiril konfiskeeritud relvade konvoid teel Tallinna. Teadsin umbes millal nad peaksid linna piirile jõudma ning seadsin end koos autojuhiga (toimetuse auto oli siis Mazda 121 !) Pääskülla künka otsa, kust kõige paremini pikk teelõik oli nähtav. Olime mõlemad mustas riietuses, suvisel ajal. Mina sihtisin aeg-ajalt teleobjektiiviga, et juba kaugelt eskorti märgata. Kõik autod, mis lähenesid, vähendasid kiirust arvates, et mõõdan nende sõidukiirust. Kui aga meist mööduti, vibutati läbi akna rusikat. Möödus ka üks politseiauto – vähendas kiirust ja läks rahulikult mööda. Ootasime ligi poolteist tundi, ei miskit. Läksime minema. Tollal polnud ei peilerit ega mobiili. Hiljem alles selgus, et marsruuti muudeti. Veel sain ühelt julgeolekujuhilt teada, et meil lihtsalt vedas. Kui oleks saadetis tulnud ja konvoi meid kahtlustanud, oleks meile tuli peale tõmmatud. Selleks oli neil kõik volitused.
Üks paljudest vingetest pildistamistest oli ilmselt Lenini kuju mahavõtmine augustis 1991. Jõudsin ühena vähestest joostes sündmuskohale ja see meeleolu, mis kohal valitses oli väga emotsionaalne. Kindlasti Balti kett 1989.a. ja mitmed hetked Lennart Meri tegevusest, mida mul jäädvustada õnnestus (vigase Eesti maakaardi parandamine Stockholmis ESTO´l, Meri ja Vaclav Haveli Toompeal galerii-kohviku Bogapott külastus jm.).

Andres: Kas oled mõelnud pressifotograafi leiva vabakutselise piltniku oma vastu vahetada?

Peeter: Ega ei ole. Ma pole eriti ettevõtja tüüp. Tean ainult, et Eesti väiksuse tõttu ning turu regulatsiooni puuduse tõttu on see majanduslikult kahjumlik tegevus. Suhtun austusega kõigisse neisse, kes selles armutus võitluses on suutnud masus pinnale jääda.


Andres: Mida olulist soovitaksid täna alustavale või värskelt töötavatele noorele fotograafile?

Peeter: Vastan küsimusele seisukohast, kui see inimene asub tööle päevalehe toimetusse. Ta peab arvestama kollektiiviga, mitte olema SUUR mina ise. Loomulikult tuleb kasuks kiire reaktsioonivõime, haridus ja hea suhtlemisoskus, samuti stressitaluvus ja oskus negatiivseid emotsioone vaos hoidma (a la lehes oli mu foto juurest nimi puudu või valesti kirjutatud, pilt on halvasti kadreeritud või hoopis numbrist välja jäetud jne.). Igatahes peab tal olema tahtmist oma tööd teha ja end arendada. Lisaks oskusele märgata ja üldistusi teha võiks olla veel miski, mida sõnades ei saa kirjeldada, kuid mis teeb tast erilise ja omalaadse isiksuse. Ajalehe fotograaf on kõigesööja – peab suutma teha sündmusfotosid, portreid, oskama pildistada tooteid ja interjööri, olema tugev spordi- ning teatrifotograaf. Lisaks veel moefotod ning krimifotod. Ja veel – võime olla õigel ajal õiges kohas ja oskus vajadusel eripäraseid situatsioone kokku lavastada. Sisuliselt kogu fotospekter. Sel juhul on Sul mõtet otsida tööd päevalehes. Kui lehe töötempo (vahel 7/24) on Sulle liiga suur, võiks enne käega löömist veel ajakirjadega või nädalalehtedega katsetada. Kui oled 6 kuud vastu pidanud, sobiksid Sa ilmselt leheneegriks. Ah jaa, nüüd nõutakse ju ka autojuhtimisoskust, IT-spetsialistiks olemist ja paljut muud. Viimased oskused võivad olla, kuid ei peaks olema määravad.

ANDRES HAABU: “Pressifoto võib omada suurt kaalu.”
Peeter Langovitsi intervjuu Andres Haabuga.

Peeter: Mis või kes andis Sulle tõuke fotograafiasse tulekuks?

Andres: Kunagi noorena avastasin, et fotograafia võib olla enamat kaunite tüdrukute pildile püüdmisest või looduse igavese ilu jäädvustamisest. Head ajalehefotod tundusid uskumatult põnevad ja ühel hetkel mõistsin, et säärased kaadrid võivad omada ka suurt kaalu.

Peeter: Kas valitud eriala langeb kokku ka Sinu hobiga?

Andres: Et hobist sai töö, siis alguses langes kokku 100%. Praegusel ajal proovin pigem ka muude asjadega tegeleda, et ellu vaheldust tuua.

Peeter: Kas pressifotograafid saavad Eestis (üldiselt) oma töö eest väärilist tasu arvestades nende koormust ja autoriõigusi (võrreldes teiste erialade spetsialistidega)?

Andres: Nii ja naa. Sõltub millise erialaga võrrelda, väga palju sõltub ka fotograafist endast. Ilmselt oleks jätkusuutlikum, huvitavam ja ka võib-olla kasumlikum, kui meil oleks Eesti rohkem vabakutselisi pressifotograafe. Praegusel juhul, kus valdav enamus ajalehtedele pilte tegevaid pressifotograafe on palgaliselt tööl, ei ole pressifoto hinnatase üldse mitte isereguleeruv.

Peeter: Armastad sündmusest ootamatuid hetki-rakursse tabada. Kuidas suhtud fotolavastusse?

Andres: Kõik sõltub fotolavastuse iseloomust. Ei armasta seda, kui toimuval sündmusel lavastatakse mingil põhjusel hetke olemust esitlev foto. Eraldi fotolavastused võivad olla toredad, ent siiamaani pole see olnud päris minu rida.

Peeter: Kas Sul on ka eeskujusid, kellest lugu pead ja kellest midagi õppinud oled?

Andres: Kõige enam olen kindlasti õppinud oma töökaaslastelt. Eeskujuks on professionaalid, kes end oma ametile pühendada oskavad.

Peeter: Mida ütleksid fotohuvilisele, kes soovib saada piltnikuks päevalehes? Milliseid iseloomujooni ja oskusi pead kõige olulisemaks?

Andres: Majanduslehe fotograafiks soovijal tuleb kindlasti kasuks mingigi huvi ettevõtluses ja riigis toimuvate sündmuste vastu. Kindlasti peab omama head ja ehk ka originaalset fotosilma, julgust ja uudishimu. Eneseusk on ka tähtis.

Peeter: Kas suudad jääda objektiivseks (vähemalt enda arvates) jäädvustades Sulle ebameeldivat üritust-sündmust?

Andres: Sooviksin kindlasti objektiivseks jääda, ent oleme kõik inimese oma emotsioonide ja maailmavaate kütkes.

Peeter: Millisest fotost kõige enam rõõmu tunned?

Andres: Heast tabamusest. Eriti sellistest piltidest, mille jäädvustamist on võimalik olnud ette aimata, sest siis on jahimehe rõõm suurem.

Peeter: Kas sooviksid teha oma fotonäitusi või fotoraamatuid?

Andres: Kindlasti soovin. Ent praegu tunnen, et mu fotopagas pole sooloetenduse tarvis veel piisavalt mahukas või on puudu hea teema, mida näitusega katta.
Küll ripub praegu Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis üleval filmide “Sügisball” ja “Püha Tõnu kiusamine” võtetelt jäädvustatud grupinäitus PÜHA.SÜGIS, kus ka minu fotod esindatud on. Soovitan vaatama minna.

Intervjuu: võimaldame toimetustel fotograafe efektiivsemalt kasutada!

BNS Grupi juhatuse esimees Anvar Samost. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees

Aastavahetusel teatas uudisteagentuur BNS fototoimetuse loomisest. Tegemist on esimese pressifotoagentuuri loomise katsega viimasel aastakümnendil. Järgneb intervjuu BNS Grupi juhatuse esimehe Anvar Samostiga.

BNS on esimene agentuur, kes uudisfotoga üle aastate taas turule tuli. Miks otsustasite fototeenust pakkuma hakata?

Meie meelest on fototeenus ühe õige uudisteagentuuri lahutamatu osa. Oleme pikalt hoogu võtnud, ette valmistanud tehnilise baasi ning seda ka Lätis ja Leedus. Esialgu on siiski tegemist katseperioodiga, mille jooksul fotode kasutamine on väljaannetele täiesti tasuta.

Natuke ülevoolavalt: milliseid turge plaanite vallutada?

BNS-i koduturud on Eesti, Läti ja Leedu. Võimaluse korral teeme ka foto alal koostööd oma praeguste koostööpartneritega väljaspool Balti riike.

Mida võiks teie uus toode kodumaisel turul muuta? Või kuidas meie turgu rikastada?

Meie arusaamise kohaselt lubaks BNS-i fototeenus toimetustel oma koosseisulisi fotograafe paremini ja efektiivsemalt rakendada. Praegu pole haruldane, kui ühte sündmust on kõrvuti pildistamas paljude väljaannete fotograafid ning tulemusena midagi eksklusiivset niikuinii ei sünni. Kas poleks mõistlikum lasta see töö teha agentuuril?

BNS pakub praegu klassikalist integreeritud agentuuri fototeenust. Hommikul kella 9 ja 10 vahel saavad kliendid päeva fotoplaani, kus on kirjas, milliseid sündmusi ja mis kella ajal meie fotograafid pildistavad. Selle alusel saab planeerida ka väljaande oma fotograafide tööd.

BNS-i uus kasutajakeskkond seob sama sündmuse või isikuga uudised ning fotod käepärasel viisil. Seega on näiteks küljetoimetajal võimalik kohe näha, milliseid pilte saaks teksti juures kasutada ja vastupidi.

Loomulikult on meie jaoks väga oluline teha head fotoajakirjandust. Selle juures on oluline mitte ainult hea uudisfoto, vaid ka korrektne ja põhjalik pildiallkiri ning foto juurde kuuluv metainfo, mis võimaldab pilte omavahel ning uudistega siduda ning hiljem otsida.

Miks on toimetustel majanduslikult otstarbekas otsustada BNSi uudisfotode kasuks?

Oleme veendunud, et see võimaldab toimetustel oma fotograafe efektiivsemalt kasutada.

Kui palju hakkab toimetusele uudisfoto kasutamine maksma?

Oleme valmis hindadega välja tulema veebruaris.

Kas fotograafid on koosseisulised? Mis põhimõttel neid tasustatakse (palk, honorar vmt)?

Kuna tegemist on katseperioodiga, siis see küsimus on veel lahtine. Põhimõtteliselt oleks BNS-i soov kasutada koosseisulisi fotograafe kombinatsioonis freelanceritega.

Hetkel pakute päevasündmustel põhinevat uudisfotot. Kas on plaanis tootebaasi ka laiendada? Featurelikud fotolood, pressifotograafi rentimine toimetustele jne

Ükski nimetatud asjadest ei ole välistatud.

Esimestel kuudel pakub BNS fotosid tasuta.

Aasta Pressifoto 2010 preemiatele kandideerimise tingimused

Aasta Pressifoto 2010 tingimused.

Kategooriad.
Võistlustöid saab esitada järgmistes kategooriates:
– uudisfoto (ja fotoreportaaž)
– olemusfoto (ja fotolugu)
– spordifoto
– portreefoto

Tingimused võistlustööle
Töö peab olema pildistatud 2010. aastal ja esitamise hetkeks publitseeritud avaldatud. Lubatud on nii must-valged kui ka värvilised fotod. Võistlustöö võib olla üksikfoto või fotoreportaaž/fotolugu.

Võistlustööde esitamine.
Kandideerida saavad kõik professionaalsed pressifotograafid. Igas kategoorias võib esitada piiramatul hulgal töid. Võistlustööd esitatakse digitaalselt. Foto maksimaalsuurus: 6 MB. Foto formaat: jpg. Üleslaadimine ja ankeetide täitmine toimub aadressil www.rahvafoto.ee/konkurss/. Muuhulgas märgib esitaja ankeedis, kus ja millal on töö ilmunud. Puudulikult vormistatud materjale ei arvestata. Andmete tõesust kontrollitakse võidutööde puhul. Ebatõeste andmete esitamise eest võidutöö diskvalifitseeritakse.

Võistlustööde hindamine, žürii.
Fotosid hinnatakse seinale projetseerides. Võistlustöid hindav žürii on 5liikmeline. Koosseisu kuuluvad: EALLi liikmeslehe peatoimetaja, 1-2 EPFLi poolt valitud välismaist pressifotograafi/fototoimetajat ja 2-3 EPFLi poolt valitud Eesti ajakirjandusfotograafi.

Preemiad.
Iga kategooria võidufotode autorid pälvivad diplomi ja 10 000 krooni neto (639,12 eurot, neto). Kategooriate võidufotodest valib žürii ka Aasta Pressifoto, mille autor pälvib koos kategooria võidupreemiaga kokku 20 000 krooni neto (1278,24 eurot, neto).

Tähtaeg.
Võistlustööd tuleb üles laadida hiljemalt 13. jaanuariks.

Võistlustööde põhjal koostab EPFL koostöös EALLiga näituse.

Kontaktid:
Eesti Ajalehtede Liit, Maige Prööm: 646 1005, eall@eall.ee
Tehniline abi fotode üleslaadimisel: 5069530 (Marko Mumm)

Fotožurnalist – ohustatud liik?

Euroopa Ajakirjanike Föderatsioon (EFJ) viis ligi kahe aasta eest Euroopa pressifotograafide ametiliitude seas läbi uurimuse, mille tulemused avaldas eelmise aasta suvel pealkirja all „Fotožurnalist – Euroopa ohustatud liik?“. Refereerin seda vaid väga pealiskaudselt aga tervikmaterjaliga saad tutvuda siin.

Tasub arvestada, et uuring viidi läbi majanduskriisi ajal, mis võis tulemusi tuntavalt mõjutada. Täna, mil seisame majanduslikult „uue koidiku lävel“, oleksid tulemused võib-olla mõnevõrra optimistlikumad. Samas trükiajakirjanduse arengutest tingitud peataolek ja vähene turvatunne jätkuvad ilmselt veel nii mõnedki aastad.

Enim meelehärmi valmistab Euroopa fotožurnalistidele madal töötasu. Sellele järgneb vajadus konkureerida amatöör-fotograafidega ning kolmandal kohal on autoriõigustega seonduvad probleemid.

Uuringu autorid toovad välja 6 peamist fotoajakirjanduse käekäiku mõjutavat tegurit:

Digitaalajastu
Teoreetiliselt pidanuks digiajastu tooma kaasa fotoajakirjanduse kuldajad, kuid tegelikkuses on mõju fotožurnalistile otse vastupidine – konkurents on kasvanud ja väljaannete mahud langevad.

Piirangud fotografeerimisel
Terroriaktide tõttu on karmistatud turvameetmeid. Eraõiguste kaitsmiseks on loodud toored ja puudulikud seadusesätted.

„Uus demokraatia“
Kunagi varem pole olnud lihtsam fotosid toota ja turule paisata. Digikaamerad ja pildistavad mobiiltelefonid võimaldavad pildistada kõigil ja kõikjal. Fotode ülepakkumine suurtes fotopankades on hinnad alla löönud. Käibele on tulnud mõiste „rahvaajakirjandus“.

Fotopangad
Fotograafid kaotavad kontrolli oma fotode müügi üle. Turuliidritest pildipangad (näiteks Corbis) teevad hinnapressingut, vähendades nõnda autorite kasumimarginaale.

Surve universaalseteks oskusteks
Kulude optimeerimiseks kasutatakse ajakirjanikke sageli ka fotograafidena. Fotograafidelt nõutakse lisaks pildistamisele ka videooskuseid. Neid muudatusi viiakse sisse kiiresti ja ilma piisava koolituseta.

Autoriõigused
Kirjastajad survestavad autoreid nende õiguste omandamiseks senisest tugevamalt. Failijagamisprogrammid jmt võimaldavad autoriõiguseid eirata.

Uuring sisaldab ka tulemusi riikide kaupa. Toon välja meie lähinaabrite peamised probleemid.

Leedukad kurdavad madalate tasude, töötuse ja vabakutselistele rahakoti pihta käiva töövahendite maksumuse üle. Soomlased toovad lisaks madalatele töötasudele esile ebaõiglased lepingud ja vabakutseliste diskrimineerimise. Ka poolakad ja rootslased nurisevad madalate tasude üle. Rootslased toovad probleemina esile toimetajate põhimõtte „hea foto on odav foto“. Samuti ei meeldi rootslastele „tõsise“ fotoajakirjanduse asendumise „kergema“ materjaliga.

Flirt kommertsfotograafiaga on Euroopa fotožurnalistide seas laialt levinud. 17st riigist tervelt kaheteistkümnes teevad fotožurnalistid ka kommertstöid, kusjuures Kreekas teeb seda lausa 90% pressifotograafidest. Soomlased, taanlased, belglased, poolakad ja portugallased väidetavalt „haltuurat“ ei tee.

Põnev teema on ka piirangud avalike sündmuste pildistamisel. Pildistamist reguleeriva seadusandlusega ei ole rahul 65% vastanutest. 17st riigist vaid kahel – Hispaanial ja Poolal – ei ole probleeme avalikus kohas pildistamisega.

Aruande lõpus keskenduvad autorid lahenduste otsimisele.

Konkurentsist „uue demokraatia“ tingimustes ja multioskuste vajalikkusest arvab Taani pressifotograafide ühendus järgmist:
Esmalt soovitavad taanlased esitada endale järgmised 2 küsimust:
1. Kas mu erialased teadmised ja oskused on sedavõrd head, et mind on keeruline asendada?
2. Kas mu oskused piirduvad „nupule vajutamisega“ või saan ma olla laiemalt kasulik?

“Kui tahad endale kindlustada tööd ka tulevikus, pole mõtet loota oma olemasolevatele tehnilistele oskustele ja senistele tavadele. Tuleb kohanduda ja olla avatud kaasaegse meedia pakutavatele uutele võimalustele,” soovitavad taanlased.

Lähemalt loe aga juba ise.

Erik Prozes, Äripäev, EPFL