Intervjuu: fotokaamera annab võimu ja vastutuse

Sekka fotouudistele hakkavad EPFLi kodulehel ilmuma intervjuud Eesti ajakirjanduse võtmetegijatega. Esimesena saab sõna enim pressifoto preemiaid võitnud Äripäeva fotoreporter ja fototoimetuse juht Raul Mee.

Neli pressifotopreemiat pole paha tulemus. Mis su edu saladus on, Raul?

Tööd on vaja teha. Eelkõige endaga. Kunagi lapsfotograafina tabasin ennast olukorrast, kus sattusin pildistama ühe vanema fotograafiga ja alati oli tema 5 sekundit varem seal, kus mina tahtsin olla aga ei jõudnud. Ajas jubedalt vihale. Nüüd kogen ise seda 5-sekundilist edumaad ja see on hea tunne. Tuleks lisaks oma tehnilistele käsitööoskustele   –  mis minu puhul on suhteliselt keskpärased  –   arendada deduktiivset mõtlemist.

Nimeta veel omadusi või oskuseid, milleta oleks keeruline pressifotograafina läbi lüüa?

Lisaks peab õnne olema. Inimesel, kel üldse ei vea, ei maksa kõmulehe raisakotkaks hakata.

Sul on vedanud?

Vahest on ikka juhtunud.

Kas pressifotograafiks olemine on su jaoks tööalaselt tipp või pigem hüppelaud? Kuidas hindad pressifotograafi ameti seisust toimetuses ja ühiskonnas laiemalt?

Noorukina olin päris keerulises olukorras. Ei tahtnud väga kellekski saada. Ajakirjandus oli lisaks filmitööstusele üks väheseid asju, mis huvitas. Õnnelik juhus pakkus võimaluse tulla ajalehte fotograafiks. Eks ma siis proovisin. Ei kahetse.

Eks igaüks peab märgistama oma koha elus ise. Fotograaf ei tohi tunda häbi sellest, et ta pildistab. Uhke peab olema. Fotokaamera annab inimesele päris suure võimu ja ka vastutuse. Mõlemat peab tajuma.

Viska esimesed pähetulevad märksõnad mõeldes sõnapaarile „eesti pressifoto“.

Väikese riigi tragöödia või just õnnistus. Inimesi on vähe. Häid inimese veelgi vähem. Õnnistus on see, et minusugused mitte üliandekad inimesed saavad särada aastaid. Hullu survet noortest talentidest ei tunne. Eesti pressifoto on väike ja armas aga maailmarevolutsiooni seisukohast kesine.

Kui võrdled Eesti pressifotot Põhjamaade, Lääne-Euroopa või USAga, siis kuidas tundub?

Ei oska midagi tarka öelda. Meie meediatööstus on võrreldes Ameerika ja põhjamaadega selline väike ja vaene.  Ega selle najal mahlast ja viljakat pressifotograafiat naljalt ei ehita.

Milline on kõige suurem pressifoto-alane fopaa või lollus, mida viimati oled kohanud? Võid ka üldistada.

Konkreetselt ei oska eriti esile tuua. Väga palju on ebaprofessionaalsust laiemas plaanis. Kujundajate ja toimetajate töös jne. Eriti online kanalites esineb palju fotode väärkohtlemist. Pressifotograafide fotodokumente kasutatakse kui suvalisi illustratsioone ja samas illustreeritakse tublide ajakirjanike tõsiseid ja olulisi artikleid kohutavate sümbolfotodega.

Oled üks Eesti Pressifotograafide Liidu asutajatest. Milleks on EPFLi vaja?

Hindan fotograafide omavahelist läbikäimist kui vajalikku protsessi. Kooskäimist ja kogemuste vahetamist võiks rohkem olla. Noorematele fotograafidele oleks kindlasti abi koolitustest. Eriti sellistest, kus tarkusi jagavad targad välismaa onud. Liitu läheb tulevikus kindlasti vaja ootamatutes olukordades. Näiteks riigiaparaadist leviva fotovaenulikkuse vastu võitlemiseks. Kuna pressifotograafid naabermaades on koondunud tugevatesse liitudesse, siis on liidust vast abi ka rahvusvahelise suhtluse elavdamiseks. Ja muidugi võiksid fotograafid korraldada ise parimate fotode valimise.  Praegu jääb mulje, et aasta parima foto valimine on Eesti Ajalehtede Liidu vähetähtis ja kõrvaline osa parimate kirjatööde valimise varjus. Kuigi fotokonkurss ei tohiks olla liidu eesmärkides tähtsuselt ka liiga kõrgel kohal.

Mida EPFL sulle pressifotograafina võiks anda?

Ma naudin seda fakti, et on olemas selline organisatsioon. On hea ettekääne kohtumiseks kolleegidega teistest väljaannetest. Tarkust mul enam väga palju pähe ei mahu.

Kuhu pressifoto sinu arvates liigub? Kas pressifoto staatus visuaalmeedia “maastikul“ on muutumas?

Liigub kuhu liigub. Ajaloo raske käe vastu ei saa. Visuaalmeedia maastik on täpselt nii hea kui on ajakirjanduse tase üldiselt. Lugeja „tase“ on ka väga oluline. Kui enamus Eesti inimestest ostab raamatupoed kohutavatest naistekatest tühjaks, vaatab kinos ainult kõige haledamat Hollywoodi saasta ja õhtul koju saabudes sinna otsa Võsa Petsi saadet, siis on Eesti meedia ka odavavõitu. Midagi pole teha. Tellija maksab muusika eest.

Ole nüüd korraks prohvet ja kirjelda foto tähtsust (või tähtsusetust) ja pressifotograafi rolli aastal 2020.

Olen ennustamistega ettevaatlik. Põhiolemuselt jääb kõik samaks. Ühtegi karmi revolutsiooni ukse ees ei ole. Igasugused iPadid ja Youtube`id ei ole nii mõjukad kui on populaarne arvata. Kardan, et Eesti meediamogulitel ütlevad närvid liiga kergesti üles ja nad teevad mõne rumala sammu. Sulgevad liiga kergekäeliselt paberlehti või siis võtavad tööle ootamatult 20 videooperaatorit ja püüavad oma online lehest suure hurraaga televisiooni teha. Vanema põlvkonna inimestel on mingi müstiline hirm ja austus kõige vastu, mis on uus ja vilgub.

Millised on ajaleht ja onlain 10 aasta pärast? Mõtlen just visuaalmeedia osa.

Kui ei leiutata midagi kohutavalt uut (midagi nii uudset kui kunagi oli interneti tulek), siis ei muutu suurt midagi. Inimesed on ikka samasugused. Tahavad infot ja meelelahutust. Kohutavat multimeedia revolutsiooni ei tule. Lihtsus võidab.

Aastal 2020 lähened viiekümnele ja pensionini on jäänud veel paarkümmend aastat. Kuidas kujutad end hallipäise fotoreporterina? Mu küsimuse tagamõte on tegelikult faktis, et Eesti toimetuste koosseisude keskmine vanus näitab tõusujoont. Kui mujal maailmas on 50-60aastased reporterid tänu oma kogemustele hinnatud tööjõud ja igapäevane nähtus, siis meil peetakse seda seni suhteliselt ebatavaliseks.

Mul ei oleks midagi selle vastu, et fotograafina pensionile minna. Miks mitte ka samas ajalehes.

Kes teab… võib-olla on kusagil Lõuna-Eesti metsakülas üks väike poiss, kes tahab saada selliseks nagu pressifotograaf Raul Mee – sõita Äripäeva sildiga autoga ja pildistada tähtsaid inimesi. Mida talle soovitaksid?

Huvi peab olema, ja õnne. Kui midagi väga tahta, siis suur tõenäosus on, et see ka saadakse. Samas võiks metsaküla väike poiss kaaluda millegi targema tegemist. Näiteks tuumafüüsiku vajalikule ametile mõelda.

ARVAMUS: uuestisünd keset masu

Hiljuti avaldas The Sunday Times artikli pealkirjaga “Viimased võimsad kaadrid”, mis oli järelehüüe 37 aastat maailma fotodega varustanud Pariisi agentuurile Sygma. Agentuuri peeti fotoajakirjanduse lipulaevaks, kuni majanduskriis neelas ka selle. Isegi kuulus National Geographic on vähendanud oma stuff-fotograafide arvu kõvasti, aga see ei tähenda veel, et head fotoajakirjandust enam ei tehtaks.

Vastupidi – tehakse varasemast rohkem, lihtsalt selle doteerimise allikad on muutumas. Raha on vähem ja palgalised fotograafid peavad tegema imet iga päev, sest kahe kuu asemel tuleb lugu teha kolme nädalaga. Nii on see vähemalt mujal maailmas.

Meil on fotoajakirjandusel paratamatult alati olnud natuke teine kontekst. Meil pole suuri agentuure, mida kinni panna, ning meil on puudunud ka kuldsele ajastule omistatavad visuaalsed sümboolid, omad elvised ja thatcherid, keda hingehinnaga maailmale müüa.

Nii et väike Eesti ei allu õnneks trendile. Kunagi varem pole meil ilmunud kahte fotoajakirja samal ajal nagu praegu (Cheese’i kõrvale tuli kevadel Positiiv). Ja suvel leidis aset ajalooline sündmus – saime Pressifotograafide liidu. Seda pole sugugi vähe.

Birgit Püve, Eesti Ekspress, EPFL

Arvamus ilmus Eesti Ekspressis 19.8.2010

Arvamus: liitumiste valud ja mõnud

Taasiseseisvunud Eestis on korduvalt püütud fotograafide liite luua. Enamus neist ei sündinudki, osad pole elujõulised või siis peidavad oma suure nime taga väikest huvigruppi. Meenutan siin 5 liitu, millega 20 aasta jooksul otseselt või kaudselt kokku olen puutunud.

Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) fotosektsioon
Tead Sa, kes juhib EAL fotosektsiooni? Tunned Sa mõnda pressifotograafi, kes sinna kuuluks? Või oled Sa üldse kuulnud midagi fotosektsiooni tegevusest? Mida nad pressifoto hüvanguks teinud on? Või milleks konkreetselt see liit kasulik on? Vehib punalippudega ja hüüab loosungeid? Mulle oli Ajakirjanike Liit kasulik 20 aastat tagasi, kui ma ohjeldamatu pidutsejana nende elitaarsesse baari sattusin. Praegu on selles paigas Narva maanteel tore kohvik nimega Kompott. Soovitan.

Onude ja tädide liit.
20-aastase ETA fotograafina osalesin Ajakirjandusmajas fotograafide ühingu koosolekul, kus hilises keskeas onud ja tädid laua ümber jutulõnga veeretasid. Koosolekut vedas selleaegne tipp-pressifotograaf Harald Lepikson, kes oli ühingu esimees. Teemad võisid olla tähtsad aga mulle jäid need kaugeks. Vist pandi paika isegi järgmise koosoleku toimumise aeg aga sinna ma enam ei läinud. Hiljem ma sellest ühingust enam ei kuulnud ka. Aasta siis võis olla 1990.

Hinnasurve liit.
Järgmisel korral tuli fotograafide liidu loomine jutuks umbes 1993. aastal, kui reklaamitööstus hakkas jalgu alla saama ja just tippu jõudnud De Studio tandem Peeter Laurits / Herkki Merila polnud rahul kommertsfoto turul valitseva anarhiaga. Nende eesmärk oli liidu abil hinnakirju korrastada. Et turusolkijad kõrvaldada. Hommikulehe fotograafina istusin Ajakirjandusmaja räpases keldris lifti kõrvale ehitatud fotolaboris, kui nad oma unelmate hinnakirjaga agitatsiooni tegemas käisid. Mõistsin nende muret aga ei käivitunud seegi üritus.

Plastikkaartide liit.
Enam-vähem samal ajal (1993-1994) korjas üks staažikas fotograaf liikmemaksu 100 krooni, mis oli sel ajal üüratu raha, lubadusega meile  ühingu liikmekaardid trükkida. Ühingut ennast veel polnud, ka ei olnud juttu põhimõtetest ja eesmärkidest  –  oli lihtsalt plaan liituda. Noh, et äge ju! Oleme koos! Unistus moodsast plastikkaardist oli paljudele meeltmööda ja raha muudkui kogunes. Igatahes ei näinud ma enam oma raha ega ka mitte unistuste plastikkaarti.

Ärimeeste liit oskuskäsitööliste tootmiseks
2004. aastal lõi aktiivne fotoärimees Kaupo Kikkas Eesti Fotograafide Liidu, mis kirjade järgi peaks ühendama Eesti kutselisi fotograafe. Selle liidu tegevusest tean vaid, et seltskond foto-ettevõtjaid on kutsekoolile töötanud välja mingid tehnilised freesija või treiali kutsestandardid. Standardite põhjal saavad kooli lõpetajad järgud, mis võimaldavad töötada fotopoe letis teenindusfotograafina.
_____________________

Eesti Pressifotograafide Liit ERISTUB eelnevatest, sest:

1. EPFL ühendab väga selget fotograafide gruppi – pressifotograafe. Meid ühendavad koolitused, konkursid, ametieetika, ühised läbielamised jne
2. Oleme siiralt pressifotograafia eest väljas ja meil puudub soov teenida mtü tegevusest isiklikku rahalist tulu. Oleme oma tegevuses absoluutselt läbipaistvad.
3. Kasvatame uut põlvkonda ja paneme tähele vanade tegijate (elu)tarkust.
4. Meil on väga selged eesmärgid ja demokraatlikult valitud meeskond, kes neid mõõdetult ellu viib.

Ma pole suur liitudesse kuuluja, kuid EPFL on mulle erialaselt vajalik ja hea.

Erik Prozes, Äripäev, EPFL juhatuse esimees

Pressiteade: pressifotograafid moodustasid ametiliidu

Eesmärgiga ühendada riigi pressifotograafe ja edendada ametioskusi asutasid suuremate meediagruppide pressifotograafid ametiliidu Eesti Pressifotograafide Liit (EPFL).

“Ajakirjanduses töötavad fotograafid, kui suhteliselt väikesearvuline ja haruldast tööd tegev seltskond, vajavad liitu, mis aitaks neil omavahel paremini lävida ja vajadusel oma häält paremini kuuldavaks teha,” põhjendab liidu vajalikkust Raigo Pajula Postimehest.

„Ajakirjandus on ülemaailmselt suurte muutuste tuultes,“ lisab Äripäeva fotoreporter Erik Prozes: „Et sellel pöörasel mägiteel ellu jääda ja ka silmapaistvaid tulemusi saavutada, on vaja erialaliitu kui pressifotograafi tugiorganisatsiooni.”

Liidu tegevusest olulise osa hõlmab üldsuse teavitamine. “Kevadel tuleme välja Aasta Pressifoto näitusega, kavas on ka fotoraamatute kirjastamine,” ütleb Prozes. “Tahame hoida ja populariseerida pressifoto kõrgeid standardeid.”

Mittetulundusühing EPFL teostab oma eesmärke koostöös Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) ja teiste meediaorganisatsioonidega.

“Eesti Ajalehtede Liit on aastaid auhinnanud Eesti parimaid pressifotosid. Organiseerunud fotograafide suurem osalus ja vastutus žürii tegevuses peaks konkursil osalemist stimuleerima. Isiklikult ootan huviga ühingu panust ning loodan viljakat koostööd,” tervitab EALLi juhatuse esimees Mart Raudsaar EPFLi loomist.

Eestis on ligi 100 tegevpressifotograafi. EPFL ootab oma liikmeskonda koosseisulisi ja vabakutselisi fotograafe, kes teevad ajakirjandusväljaannetele regulaarset kaastööd.

EPFLi asutajad: Andres Putting (Delfi, EPFL juhatuse liige), Erik Prozes (Äripäev, EPFL juhatuse esimees), Kristjan Lepp (Ajakirjade Kirjastus, EPFL juhatuse liige), Marko Mumm (vabakutseline, EPFL juhatuse liige), Raigo Pajula (Postimees, EPFL juhatuse aseesimees), Raul Mee (Äripäev), Rauno Volmar (Eesti Päevaleht), Sven Arbet (Maaleht) ja Tairo Lutter (Õhtuleht).

Kontakt:
Koduleht: epfl.ee
epfl@epfl.ee

Erik Prozes, EPFL juhatuse esimees
5093950

Raigo Pajula, EPFL juhatuse aseesimees
5058574

Koos jõuame rohkem!

Hea sõber!

Oled saabunud Eesti Pressifotograafide Liidu kodulehele ja Sul on igati arusaadavalt tekkinud mitmeid küsimusi, millele üritame siinkohal oma parimal viisil vastata.

Kindlasti tekkis Sul nüüd küsimus; “aga milleks mulle üldse selline liit ja sinna liitumine vajalik on?” Üritame seda siis selgitada ja lähtume ikka põhimõttest, et kõik siin ilmas on täiesti vabatahtlik.

Milleks siis EPFL? – Selleks, et tekitada praeguses üsnagi kaootilises ja kontrollimatus, ütleks, et lausa metsikus, pressifotograafide seltskonnas ühtsustunnet. Selleks, et tänasel pressifotograafil oleks unikaalne võimalus jätta endast jälg tulevikku. Selleks, et praegusel pressifotograafil oleks võimalus, koht ja mõnusalt vaba seltskond, kus vahetada kogemusi, muljeid, saada parimal viisil tagasisidet oma töö ja panuse osas Eesti visuaalmeedia maastikul. Kes olekski parem kriitik meie tööle kui meie ise?

Nüüd tekkis Sul kindlasti küsimus, et mida ma siis saan sellest Liidus olemisest?

Sul on võimalus teha ajalugu, olles liige ühes Eesti parimas, organiseeritumas, omaalaspetsialistide liidus, Sul on au, õigus ja võimalus kasutada oma tööde all koos enda nimega ka lühendit EPFL, saab koolitusi, seminare, saab sõltumatut sotsiaalset suhtlemist oma valdkonna spetsialistidega, ja läbi kõige selle eelneva ennast arendada, laiendada silma-ja tutvusringkonda. Olla läbi Liidu kaitstud oma töös ja tunda ennast osana seltskonnast, kes kujundab Eesti meediapilti. Konkreetsed liidu plussid on toodud lehel Milleks liituda

“Eesti pressifotograafid” ei ole enam abstraktne ühisnimetus mingile teadmata inimkogumile. Nüüdsest on Eesti pressifotograafid konkreetne liiduks organiseerunud jõud!

Liitu EPFLiga, sest koos jõuame rohkem!

Andres Putting, Delfi, EPFL juhatuse liige

Kuum juuli aastal 2010

Juulis 2010  koguneb Äripäeva ruumides üheksa pressifotograafi, kes kuumast suvest hoolimata tunnevad siiski endas pakatamas ideepalangut ja kohustust moodustada ammu mõttes olnud Eesti Pressifotograafide Liit. Toome nad siinkohal nimeliselt esile: Andres Putting (Delfi), Erik Prozes (Äripäev), Kristjan Lepp (Ajakirjade Kirjastus), Marko Mumm (vabakutseline), Raigo Pajula (Postimees), Raul Mee (Äripäev), Rauno Volmar (Eesti Päevaleht), Sven Arbet (Maaleht) ja Tairo Lutter (Õhtuleht),

Nagu ütleb vanarahvatarkus – “mõeldud – tehtud”.
Kuumal juulikuupäeval sünnibki Eesti Pressifotograafide Liit. Mehed istuvad ovaalse laua taga, vaidlevad mis nad vaidlevad aga ka põhikirja saavad valmis vaieldud.

Valitakse juhatus, registreeritakse MTÜ ja esmaseks ülesandeks võetakse 2010 Aasta Pressifoto konkurss ja sellele järgnev näitus enneolematult hästi läbi viia.
Mis olekski parem aeg, kui 2011. aasta, mil Euroopa kultuuripealinn Tallinn võimaldab tervele Euroopale väärikalt oma parimaid pressifototöid presenteerida?

Andres Putting, Delfi, EPFL juhatuse liige