Kuidas ühendada kunsti ja pressifotot?

Anneli Porri

Anneli Porri, kunstiteadlane, näituse “Eesti Pressifoto 2010” meeskonna liige

Kuidas ühendada kunsti ja pressifotot ja miks seda on raskem teha, kui eemalt vaadates tundub, on klassikaline humanitaarteaduslik (st kultuuriteoreetiline) interdistsiplinaarne probleem: me pildistame sama asja, vormistame peaaegu ühte moodi, esitame samadele inimestele, aga miskipärast tajutakse neid ikkagi erinevalt. Küsimus on eelkõige eri distsipliinide alusreeglites, mis on nii ammu välja kujunenud ja kokku lepitud, et neid enam ei sõnastata, võibolla ei osatagi enam sõnastada, aga mis väljenduvad traditsiooni näol. Traditsioon omakorda väljendub tegijate lauses, mida ka meie mõlemalt poolt oma koosolekutel kasutasime: „Ei, kunstis / ajakirjandusfotos nii ei tehta!“ Ja meil mõlemal oli väga raske selgitada, miks ei tehta ja mida ühte või teist moodi tegemine muudab.

Kunstfoto ja pressifoto võivad välja näha täpselt ühte moodi, aga neid eristab baas, millele mõlemad on ehitatud, eesmärgid, funktsioonid, infrastruktuur teoste ümber. Järelikult, kui me lepime kokku et hea kunst ja hea presifoto näevad välja täpselt ühesugused, siis on vaja teha järeleandmisi selle teise poole mängureeglites.
Arenenud kunstituruga maailmas on suurem osa müügifotodest pigem pressifoto tüüpi (välja arvatud väga teravaid ja traagilisi või väga päevapoliitilisi teemasid kujutavad). Ma ei imestaks, kui need tööd oleks enne ilmunud National Geographicus ja seejärel prinditud suurelt ja kvaliteetselt, raamitud ja müüakse galeriis. Etnograafia, loodus, linn, kuulsuste portreed. NB! Sellisel puhul annab pigem see National Geographic müüdavale fotole sümboolset väärtust juurde, mitte vastupidi!

Aga siiski, peamine nõue, mis võimaldab seda üleminekut ajakirjast galeriisse teha, on järeleandmatus visuaalses kvaliteedis: kompositsioon ja koloriit + fotospetsiifilised omadused (perspektiiv, fookus, objektiivi moonutused, aeg ja ava, ilmutuse ja suurendamisega seotud omadused). Samuti on oluline kunstiline kujund, see on näitusefoto puhul isegi olulisem – milliste võtetega loob autor tähenduse – vastandus, võrdlus, asendus, väljajätt, ümberpööramine, osa terviku või tervik osa asemel, üks paljude asemel. Kunstiline kujund tekkib kompositsiooni jms ning kujutatud ja äratuntava objekti tähenduste koostoimest.

Toon mõned näited:

Minister, anna aru. Foto: Erik Prozes, Äripäev
Minister, anna aru. Foto: Erik Prozes, Äripäev

Erik Prozese “Minister, anna aru!“: foto vorm toimib tänu meie filmivaatamiskogemusele – laiekraani formaat + vaataja asetamine ministri asemele – fotokaamera toimib siin subjektiivse kaamerana (kui näeme filmis peategelast, seejärel mingit vaadet ja samastame kaamera peategelase silmadega). Väljajätt on sees ministri näo mittenäitamisena – me oletame, et oleme seda juba näinud ja praegu annab foto meile vastuplaani – mida minister näeb. Seega vaataja asetatakse ministri asemele. Samas eetiliselt on vaataja pigem töömeeste poolt, kuna nad mõjuvad äärmiselt usutavatena: fookus on ju meeste silmadel (kahel on veel näo alumine osa kaetud, näha on ainult silmad). Selge on, et minister on väga ebamugavas ja väljapääsmatus olukorras, ta on sisse piiratud, piiratust rõhutab kompositsioon.
Samas ma arvan, et sellel fotol ei ole väga hea kunstipotentsiaal, vähemalt mitte üksikuna. Sündmus, mida see näitab, on liiga lokaalse tähtsusega, üldistuseks liiga erandlik.

Lahing kinosaalis. Foto: Andres Haabu, Äripäev
Lahing kinosaalis. Foto: Andres Haabu, Äripäev

Andres Haabu „Lahing pooltühjas kinosaalis“: minu jaoks on see foto eriti toimiv tänu sõja ja meelelahutuse ning kino ja päriselu vastandusele: kui me tavaliselt istume kinos ja vaatame ekraanilt mundris mehi, kes ju ainult mängivad tapmist, ja keegi päriselt ei sure, siis praegu on meelelhutusasutuses inimene, kelle professionaalne töö on päriselt sõjaolukorras tegutseda, tappa ja surma saada päriselt. Viited massiivsele ja edukale korporatiivsusele on tähtsad: Forumi logod, Coca-Cola ja paraadmunder kui ühe süsteemi brändimärkidega kaetud ülikond. Visuaalselt mõjuvaks teeb selle ka vastandus ühe vaataja ja tühja saali vahel, koloriidi vastandus punane-roheline. Kaadri koloriit mõjub üldse filmilikult ja ka teataval viisil luksuslikult.
Fine art phptpgraphy potentsiaal on sellel fotol väga tugev, foto jääb kõnekaks ka pärast seda, kui me loobume sündmuse kirjeldusest. Ma kujutan seda suurepäraselt ette erinevates vormistustes ja tahaks huviga näha, mida sama autor veel teeb. Samuti on foto sisult paindlik ja sobitub erienvate näituseteemadega, eksponeerimise riik ei ole tähtis.

Jodi Bieber, South Africa, Institute for Artist Management/Goodman Gallery for Time magazine
Jodi Bieber, South Africa, Institute for Artist Management/Goodman Gallery for Time magazine

Jodi Bieberi World Press Photo 2010 võiduportree: kahtlemata on olemas paremaid pilte, aga siin on ka kõik vajalikud konksud olemas. Foto kõneleb eelkõige 17. sajandi portreemaali keeles: taust, tausta toon ja valgus, portreteeritava kolmveerandprofiil, klassikaline rinnamaali lõige. Lääne vaataja jaoks ei pruugi tema riided olla ka niivõrd eksootilised, kui just ajaloolised, pea ümber langev rätik annab talle pigem mingi piiblitegelase mulje. Mida rohkem me ümbritsevat vaatame, seda raskem on hoiduda otse näo keskele vaatamast, ja seda teeme uudishimu ja vastikuse seguste tunnetega. See auk ja meile tuntud inimnäo raske deformatsioon panevad küsima palju küsimusi: miks see nii on, mis juhtus, miks, kuidas ta elada saab jne.
Fotos töötab ilusa ja inetu väga tugev konflikt: üliinetut on kujutatud viisil, mis on reserveeritud ainult ilusate kujutamiseks. Samuti ei ole vähetähtis, et tüdruk vaatab vaatajale otsa, kas see oli lääne kunstis kuni 16. sajandini ainult pühadele tegelastele, eelkõige Kristusele lubatud pilk, 19. sajandil oli akti vaatajale suunatud pilk meeletu rünnak ja provokatsioon. Otsa vaatamine teeb vaataja teadlikuks endast ja sellest, et tal ei ole võimalik taganeda portreteeritu pakutud suhtest. Ta sunnib vaatajat suhestuma ja võtma vastutust. Ja alles nüüd jõuame minu meelest selle töö taustalooni, mis on tihedalt laetud erinevate küsimustega (identiteet, vägivald, religioon, inimõigused…).
Samuti kujutan seda fotot ette paljudel näitustel iseseisva teosena.

Palun ärge saage must valesti aru, mitte ükski normaalne vaataja ei läbi pilti vaadates oma peas sellist teksti, vaataja ei pruugi sõnastada mitte ühtegi aspekti, küll aga põhineb tema emotsionaalne reaktsioon alateadlikult loetud infole.

Praktiliselt kõige suuremad erinevused kunsti ja pressifoto vahel:
1. Kunstnik töötab oma teemadega 96% iseseisvalt, teda võib aidata kuraator, kui kunstnik soovib. Kunstnik leiab oma teema, arendab seda, valib teostamiseks vahendid ja vormistab sõnumi iseseisvalt. Kavandab, pildistab, pildistab ümber, töötleb, pildistab ja korrigeerib veel korra. See omakorda tähendab, et ta saab ka õlalepatsutusi ja netikommentaaride sõimu nimeliselt ja iseseisvalt.
2. Kunstiteose tähendus on reeglina mitmetimõistetav, kunstiteost peab olema võimalik lugeda mitmel viisil. Kunstik töötab curlingumängija põhimõttel, sihib ja täpsustab oma tööd küll, aga lõpuks juhtub ikka sõnumiga midagi ootamatut.
3. Kunst on iseseisev institutsioon.

Järelikult:
1. Pressifotograafid saavad lähendeda rohkem kunstile, kui leiavad endas rohkem algatusvõimet ja huvi mingi teema vastu, jälgivad ja arendavad seda. Leiavad oma tööle kontseptuaalse aluse.
2. Töötada loovamalt, julgemalt. Vähem „faktipilte“ ja klišeesid. Rangema avaldamisvalikuga suunata nii vaataja kui fotograafi ootusi.
3. Pressifotograafid peavad identifitseerima ennast iseseisva institutsioonina, kelle väljund on ka laiem kui ainult perioodika – näitused, trükised, esitlused, analüüsid…..

Eesti pressifoto aastanäitus Tallinnas ja Tartus

15. märts, 2011.

Eesti Pressifotograafide Liit ja NIKON avavad 21. märtsil Viru Keskuse aatriumis 2010. aasta Eesti parimate pressifotode näituse. Näitus kuulub Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmi.

Lisaks EPFLi töögrupile osales näituse koostamisel kunstiteadlane Anneli Porri (Eesti Kunstiakadeemia), kelle sõnul on ajalehefoto ja fine art photography külgnevad praktikad, mis moodustavad kokku puutudes hägusa ala, kus piire tõmmata ei ole nii lihtne. Ta lisab: „Mõlemal valdkonnal on omad eelised: meedial operatiivsus, levik ja tiraaž, kunstil kontseptsioon, eksklusiivsus ja positsioonivabadus.“

Näitus on koostatud konkursile laekunud 819 foto põhjal. Ehkki Eesti Ajalehtede Liit on preemiaid välja andnud 1997. aastast, püüab eelmisel aastal fotograafide ametiliiduna asutatud Eesti Pressifotograafide Liit oma valdkonda arendada ja tutvustada terviklikumalt.

„Tahame tähtsustada pressifoto rolli üldises meediaruumis,“ ütleb EPFLi juht Erik Prozes. „Kaasame meediaeksperte, kultuuriteadlaseid ja haridusasutusi, et tekitada fotoajakirjanduse teemalist diskussiooni ning edendada oma eriala. Ajakirjandusfotograafia on Eestis eksisteerinud juba üle 100 aasta, kuid teadlikku arendamist on selle aja jooksul toimunud vähe. Tänavune näitus ja raamat on alles algus,“ lubab ta.

Koos näitusega esitleb EPFL ka raamatut „Eesti Pressifoto 2010“. Tegemist on esimese pressifotode aastakogumikuga sarjast “Eesti Pressifoto”.

Suureformaadilisel näitusel on esindatud 22 pressifotograafi tööd. Näituse kujundas Lii Treimann. Koostööpartner on Eesti Ajalehtede Liit.

Viru Keskuse aatriumis jääb näitus avatuks 3. aprillini. Tartu Lõunakeskuses saab seda külastada 18. aprillist 1. maini.

Lisainfo:
epfl.ee
Facebook: Eesti Pressifotograafide Liit
Erik Prozes, 50 93 950

21. märts – päev täis pressifoto tippsündmuseid!

21. märtsil korraldame 3 Eesti pressifoto-elu tähtsündmust: seminar, aastanäituse avamine ja raamatu “Eesti Pressifoto 2010” esitlus.

PÄEVAKAVA

Seminar 21. märtsil 2011 Tallinnas Sokos Hotel Viru (Viru väljak 4) konverentsikeskuse saalis Bolero

Osalemiseks palume end kirja panna eall@eall.ee või 646 1005 hiljemalt 15. märtsiks 2011. Registreerimisel palume öelda, kas vajate tõlget.

Osalemistasu Eesti Ajalehtede Liidu liikmeslehtede töötajatele ja Eesti Pressifotograafide Liidu liikmetele 25 eurot, kõigile teistele 40 eurot

PÄEVAKAVA

09.45 – 10.00 Tervituskohv ja kogunemine

10.00 – 10.05 Sissejuhatus seminari.

10.05 – 10.50 Tagasivaade Eesti Pressifoto 2010 konkursile. (inglise keeles) Fotožürii liige ja Leedu Fotograafide Assotsiatsiooni esimees Jonas Staselis

10.50 – 11.30 Ülevaade kujunduskonkursist. Kujunduskonkursi žürii liikmed Tõnu Kaalep ja Jaanus Koov

11.30 – 12.00 Millistelt veebikülgedelt ja mida kujunduse kohta vaadata ja õppida. Äripäeva kujundusosakonna juhataja Margit Toovere

12.00 – 13.00 Lõuna

13.00 – 13.45 Leedu 2010. aasta parimad pressifotod. Leedus sügisel toimuvast rahvusvahelise pressifotograafia festivalist. (inglise keeles) Leedu Fotograafide Assotsiatsiooni esimees Jonas Staselis

13.45 – 14.30 NIKON esitleb: “Pressifotograafiaga seotud müüdid – purustatud! Foto erinev mõistmine erinevates kultuurides.” (inglise keeles) Soome pressifotograaf Martti Lintunen

14.30 – 14.45 Kohvipaus

14.45 – 15.30 Paneeldiskussioon teemal „Millal hakkavad Eesti pressifotod saama maailma pressifoto auhindu?“ Paneelis osalevad Postimehe fototoimetuse juhataja Raigo Pajula, Äripäeva fototoimetuse juht Raul Mee, Eesti Ekspressi fototoimetaja Birgit Püve ja Saarte Hääle toimetaja Raul Vinni. Paneeli juhib Äripäeva fotoreporter Erik Prozes

15.30 – 15.45 Kokkuvõte seminarist

16.00 2010. aasta pressifotode näituse avamine Viru Aatriumis koostöös Nikoni ja Tallinn 2011-ga. Samas toimub raamatu „Eesti Pressifoto 2010“ esitlus. Raamatut on võimalik esitlusel osta soodushinnaga – 15 eurot (ainult sularahas), poehind on 22 eurot.

NB! Seminaril on tõlge inglise keelest eesti keelde

Seminari ajal on väljas Nikoni tootelaud, kus saab lähemalt tutvuda pressifotograafidele mõeldud objektiividega. Proovipiltide tegemiseks on soovituslik kaasa võtta isiklik Nikon kere või vähemalt CF mälukaart.