Aasta Pressifoto 2011 nominendid
Tallinn, 20. jaanuar 2012.
Eesti Ajalehtede Liidu (EALL), Eesti Pressifotograafide Liidu (EPFL) ja Nikoni žürii valis täna enam kui 700 foto seast 2011. aasta parima pressifoto ning mulluse parima uudisfoto, olemusfoto, spordi- ja portreefoto. Žürii avalikustas täna nominendid. Tiitli “Aasta Pressifoto 2011″ ja kategooriate võitjad tehakse teatavaks 2. märtsil toimuval pressipeol.
Eesti Pressifotograafide Liidu (EPFL), Nikoni ja Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) korraldatavale konkursile „Aasta Pressifoto 2011“ laekus 717 fotot 53 autorilt.
Aasta Pressifoto 2011 žürii koosseis oli järgmine:
Margus Mets, AS Ühinenud Ajalehed nõukogu liige, juhib žürii tööd.
Alexander Zemlianichenko – agentuuri Associated Press (AP) Moskva fotoosakonna juht
Egert Kamenik, vabakutseline fotograaf
Gatis Rozenfelds, agentuuri F64 fotograaf
Jarek Jõepera , vabakutseline fotograaf
Žürii liikmete hinnang tänavusele konkursile avaldatakse raamatus „Eesti Pressifoto 2011“. Aasta pressifotode põhjal koostatakse ka näitus.
Lähem info:
EALL 6461005
EPFLi töögrupp:
Konkursi „Aasta Pressifoto 2011“ projektijuht Raul Mee (raulm@aripaev.ee, 51 62 019)
Näituse „Eesti Pressifoto 2011“ projektijuht Kristjan Lepp (kristjan.lepp@gmail.com, 51 56 236)
Raamatu „Eesti Pressifoto 2011“ projektijuht Erik Prozes (erik@aripaev.ee, 50 93 950)
NB! „Aasta Pressifoto 2011“ raames on siin avaldatud fotode kasutamine toimetustele tasuta. Kohustuslik on avaldada fotode juures fotoallkirjad ja autoriviited.
UUDISFOTO NOMINENDID
Uudisfoto kategooria nominendid on Õhtulehe fotograafi Mati Hiisi foto pantvangist pääsenud jalgratturitest Tallinna lennujaamas, Delfi fotograafi Tanel Meose foto munitsipaalpolitsei juhi šokivangistusse minekust ja Delfi fotograafi Andres Puttingu fotoseeria Andrus Veerpalu pressikonverentsilt. Uudisfoto kategoorias kandideeris 226 (sh 19 reportaaži).
Kodus! Mati Hiis, Õhtuleht
Eesti pantvangid lõpuks kodumaa pinnal.
Šokivangistus. Tanel Meos, Delfi
Pistise võtmise eest süüdi mõistetud Kaimo Järvik peab šokivangistusena ära kandma kahe kuulise karistuse. Foto Järvikust Tallinna Vangla sissepääsu juures, Tõnis Bittmani autos.
Suusakuninga tõehetk 1, Andres Putting, Delfi
Suusakuninga tõehetk 2, Andres Putting, Delfi
Suusakuninga tõehetk 3, Andres Putting, Delfi
Eesti spordiajaloo kõige skandaalsemal pressikonverentsil 7.aprillil tuli suusaliidul tunnistada, et armastatud kahekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu organismist tuvastati 14. veebruaril 2011 rahvusvahelise antidopinguorganisatsiooni WADA poolt lubatud normist kõrgem tase.
OLEMUSFOTO NOMINENDID
Olemusfoto kategooria nominendid on Õhtulehe fotograafi Tairo Lutteri foto Eesti ehitajast Eesti ja Soome vahel sõitval laeval, Äripäeva fotograafi Erik Prozese fotoseeria Eesti portreedest taldrikutel ja Eesti Päevalehe fotograafi Rauno Volmari foto president Toomas Hendrik Ilvesest presidendilossi sisetrepil külalist oodates istumas. Olemusfoto kategoorias kandideeris 250 fotot (sh 19 fotolugu).
Eesti portreed taldrikutel. Erik Prozes, Äripäev
Rahvalikul ütlusel „Oled see, mida sööd“ on sügav tagapõhi. Toidus väljenduvad meie uskumused, tõekspidamised, väärtushinnangud ja võimalused. Süües portreteerime taldrikule iseendid. Jõulude ajal joonistusid eestimaalastest järgmised portreed.
_
Soome peaministrit oodates. Rauno Volmar, Eesti Päevaleht
President Toomas Hendrik Ilves ootab Kadriorus Soome uue peaministri Jyrki Kataineni saabumist kes teeb oma esimest visiiti Eestisse peale ametisse astumist.Uksed on juba avatud…
_
Kalevipoeg. Tairo Lutter, Õhtuleht
Ehtitaja ehk rahvakeeli “Kalevipoeg” sõitmas kõige varasema laevaga Soome.
_
SPORDIFOTO NOMINENDID
Spordifoto nominendid on Õhtulehe fotograafi Mati Hiisi foto kulturismi maailmameistrist ning Postimehe fotograafi Liis Treimanni foto lumesajus peetud jalgpallimatšist ja foto jalgpallimatšil asetleidnud saltost. Spordikategoorias kandideeris 80 (sh 2 fotolugu).
Jalgpall lumes. Liis Treimann, Postimees.
Eesti- Serbia jalgpallilahing.
_
Maailmameister! Mati Hiis, Õhtuleht
Maailmameister Taavi Koovit pärast väljakuulutamist.
_
Salto. Liis Treimann, Postimees.
Robbe Keane’ i õhulend.
_
PORTREEFOTO NOMINENDID
Žürii valis portreefoto kategoorias nominentideks Äripäeva fotograafi Andras Kralla foto spordireporter Lembitu Kuusest, Õhtulehe fotograafi Tairo Lutteri foto Tallinna Linnateatri peanäitejuhist Elmo Nüganenist ja Postimehe fotograafi Liis Treimanni foto näitleja Ita Everist. Portree kategoorias kandideeris 132 (sh 3 lugu) fotot.
Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen. Tairo Lutter, Õhtuleht
Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen
_
Alati heatujuline... Andras Kralla, Äripäev
Legendaarne spordikommentaator, aastaid suusaülekandeid vahendanud Lembitu Kuuse pressikonverentsil, kus suusahiid Andrus Veerpalu teatas positiivsest dopinguproovist.
_
Aasta parim naisnäitleja Ita Ever oma garderoobis. Liis Treimann/Postimees
Aasta 2011 parim naisnäitleja Ita Ever oma garderoobis.
_
sel aastal hea tase. eriti meeldisid olemus- ning portreefoto nominendid. uudisfoto tase on sel aastal nõrgake-, aga see on mu subjektiivne arvamus. palju õnne nominentidele, jään ootama võitjaid! huvitav, kas mu eeldused lähevad täide? )
*eeldused, eelistused
Õnne ka minu poolt kõigile nominentidele! Täiesti kobe seeria.
Iga pilt on kahtlemata oma selles reas ära teeninud. Lihtsalt on üsna selge ,et kui esmaseks hindamiskriteeriumiks on üleriigilise kajastuse võimsus-tähtsus, siis annab see ilmselgelt osadele eelise.
Kui nüüd õige pisut viriseda, siis kui nüüd seda igati kobedat seeriat vaadata, siis ilmselgelt on see ikkagi enne kõike väga sündmusekeskne. Enne kõike on sõelale jäänud ikkagi üleriiklikult suurt kõlapinda leidnud uudiste, sündmuste, persoonide pildid. Sellisesse seeriasse pole ühelgi maakonnalehe fotograafil praktiliselt mitte midagi kõrvale panna. See võib nüüd kõlada pisut nagu hapude viinamarjade jutt, aga seda ta kohe kindlasti ei ole.
Samas ei poolda ma ka mõtet lüüa laiali üleriikliikud ja maakonna lehed.
Edu nominentidele ja võitku parim!
Kirjutasin Siimule pika vastuse aga asendan selle lühikese ettepanekuga. Head maakonnalehtede fotograafid, esmaspäeval kell 19.30 kogunevad näituse ja raamatu töögrupid fotosid üle vaatama. Tulge ka vaatama. Las need üle 700 foto kõnelevad iseenda eest. Kes on huvitatud, siis helista või kirjuta mulle ja annan esmaspäevase ürituse osas täpsema info. Kontaktid leiad siit pressiteatest.
Njah, kui nüüd võtta veel arvesse asjaolu, et 4 nomineerivat pilti on tehtud Veerpalu pressikonverentsil, …
Täpsustan: 2 tööd on pressikalt. Üks on 3 fotost koosnev repp.
Tulemuse järgi võib arvata, et valimine oli üpris vaevanõudev ehk siis erilisi pärle ei tundu olevat. Veerpalu pressikal tehtud seeria võiks olla mõttearenduseks teemal fotograafi eetikakoodeksist, algus selleks on tehtud soiku jäänud Protsessi veergudel. Teine pressikal tehtud pilt Alati heatujuline … on tugev töö. Õnnestunud tööde hulka võib lugeda maailmameistri, lumejalgpalli ja šokivangistuse ning idee ja vaevanägemise eest on plusspunktid kahtlemata ära teeninud ka portreed taldrikutel. Kahju, et ei saa täna vaatama tulla aga ootan huviga näitust ja raamatut.
Edu tegijatele, õnne valituile!
Erikul on õigus. Hetkel käivad arutelud kusagil tagatubades. Kel on miskit arvata võiks seda teha siin. Arvamusi ja väljaütlemisi on ju vaja ikka ennekõike selleks, et muuta kogu süsteemi paremaks. Sosistades jäävadki asjad nii nagu on. Kirjutage siia samasse ja arutame asja kõik koos.
Loovuse kriis. Nii iseloomustaksin Eesti pressifotograafia viimase paarikümne aasta olukorda. Miks meil on loovuse kriis?
Maakonnalehe fotograafide eraldiarvestamine oli lihtsalt nagu tablett, mis võtab ajutiselt valu aga ei ravi. Maakonnafotograafide peamine argument on, et nad ei pääse üleriiklike sündmuste kontekstis löögile. Aga kas hea pressifoto peab tingimata kujutama SUURT sündmust või SUURT (prominentset) inimest? Miks ei otsi fotograafid piisavalt ühiskonna valupunkte/-ilminguid/vmt, mis ei kujutagi tingimata SUURT avalikku sündmust või SUURTprominetset inimest? Ideedevaegus? Miks on väikelinnade, alevike ja külade elu nii nõrgalt kaetud? Võib-olla on küsimus hoopis kõnetamises? Et need fotod lihtsalt ei kõneta piisavalt?
Miks ei vaevuta teemadesse piisavalt sisse elama ja piirdutakse pealispindsete jäädvustustega, nö laval toimuva ülestähendamisega? Suhteliselt odav on suursündmuste turjal liugu lasta neid sündmuseid fotograafina omapoolselt tõlgendamata. Ja et sellised fotod mõnikord on nominentide hulka pääsenud, see räägib pigem nigelast valikust, kus žürii peab keeksi seest üksikuid rosinad nokkima. See pole lõbus tegevus, uskuge mind. Kes ei pidanud paljuks osta eelmise aasta Eesti Pressifoto raamatut, vaadake sealt paarisküljelt ülevaadet meie konkursside nominentidest läbi aastate. Ja analüüsige.
Kes pole rahul žürii valikuga, vaadaku eeskätt peeglisse. Mul on kurb seda öelda. Aga midagi pole teha. Meie ise kujundame Eesti pressifotograafia näo ja pole mõtet süüdistada žüriid või korraldajaid. Töö tellija materjalist, nagu öeldakse.
Kõik žürii liikmed kirjutavad raamatu Eesti Pressifoto 2011 jaoks ka oma kommentaari tänavusele konkursile. Soovitan lugeda.
Ja ma ei räägi siin tänavuse konkursi nominendina vaid meie pressifotograafiat aastaid jälginud fotograafina.
Siiralt teie.
E.
Tahtsin ise ka kirjutada, kuid Erikust hetkel paremini vist öelda ei saa. Nüüd mõnda aega ka lehepildistamist seestpoolt näinuna saab küll öelda, et loovusega on lood veidi pahasti. Kui kirjutaja tuleb ise oma põnevate teemade peale – küll siis allikalt infot saanuna seda edasi arendades, siis sama paraku piltnikke seas eriti ei kohta. Tõsi on ka see, et piltnik ongi sageli just autojuht-tehniline töötaja – tule ja pildista see lillepott mul ülesse – on sageli kirjutaja tellimus paralleelselt sellega, et – sul on ju auto – käime ära….See on küll üks töö osa ja paratamatus, aga jah, säravat loovust, initsiatiivi paraku näeb aina vähem. See kõik on meie enda teha kuidas meisse suhtutakse ja kuidas presenteeritakse meie lugusid. Keegi kandikul teemasid ette ei lükka. Erikul on jätkuvalt õigus – vaadakem peeglisse!
Kui me nüüd kerime ülalt pool lahti selle nominentide pildirea ja siis püstitame uuesti selle sama küsimuse: “Kas hea pressifoto peab tingimata kujutama SUURT sündmust või SUURT (prominentset) inimest?”, siis vastus ju vaatab meile sealt samast otse vastu. Ja selle sama lause ütles ju ka Jarek selgelt välja Ringvaate saates, et uudisfoto peab olema üleriigilise tähtsusega, siis on ju ilmselge, et ma võin siin oma pisikeses Raplas teha pildi, mis on hästi tabatud, räägib enda eest ja kohalikus mõistes tohutu tähtsusega, aga kui Tallinn võrdub Eesti ja vastupidi, siis võin ma ju siin kukerpallitada, aga see jõua mitte kuhugi.
Olgem ausad – see minu eelmise aasta joppamine tulenes suuresti ka sellest, et lumeuputus oli üle-eestiline probleem. Lisaks veel Padaorg. Kui aga seda esmast äratundmist ja assotseerumist ei teki, siis ongi, praeguste kriteeriumite järgi, selle pildi tähetund lõppenud.
Ma ei süüdista kedagi, ega taha siin kõlada nagu mingi kibestunud torisev vanamees, aga lihtsalt need on esmased emotsioonid. Samas, vaadates peeglisse, siis ega vist enda poolt teele saadetud valikus polnud ka tõesti pilti, mille puhul oleks nominediks jõudmine olnud iseenesest mõistetav.
Usutavasti mõtles Jarek pigem seda, et foto peab olema laialdasemalt kõnekas.
Kui keegi arvab, et žüriil oli selline suurepärane valik enne kolme finalisti välja sõelumist, kus mänglesid suurepärased maakonnafotod ja suurepärased linnafotod ja otsus tehti puhtalt pealinnaliste sündmuse põhiselt, siis on tegemist eksiarvamusega. Vinged uudisfotod lastekodu põlengust (tragöödia kohta on küll raske sedasi väljenduda) või mingist muust elulisest maakonnas sündivast ja teravast asjast oleks lükanud Veerpalu ja pantvangid suhteliselt tõenäoliselt laualt maha.
Saan eelmistest kommenteerijatest vaid kinnitust oma väitele: tulemuse järgi võib arvata, et valimine oli üpris vaevanõudev ehk siis erilisi pärle ei tundu olevat. Ehk peitub loovuse leidmise mõte ka konkursi korraldamise põhimõtete muutmises. Ehk siis olen jätkuvalt seda meelt, et osalemise kriteeriumiks ei saa olla ajakirjanduses ilmumine. Suuresti määrab täna pressifoto tulemi ära toimetaja valik, mis omakorda seotud kirjutaja “tellimusega”. mis sageli ei annagi loovusele palju ruumi. Rohkem iseseisvat mõtlemist tuleb pressifotograafile alati kasuks.
Erikule paar küsimust:
1) Parim üleriigiline uudisfoto 2003. Ka pildi peal on Juhan Parts või? Mille põhjal valiti see pilt parimaks? Küsin, kuna sõbrad/tuttavad väsitavad, ise nagu ei oska vastata, “vaatan peeglisse”.
2) “Ja et sellised fotod mõnikord (mitte seekord) on nominentide hulka pääsenud, see räägib pigem nigelast valikust, kus žürii peab keeksi seest üksikuid rosinad nokkima. See pole lõbus tegevus, uskuge mind.”
Kas on mõtet välja lasta Pressifoto raamatut iga aasta? Või selle eesmärk on panna kaante vahele pressipilte läbi terve aasta?
Aitäh.
Dmitri, žüriide otsused ei kuulu vaidlustamisele. Teisele küsimusele vastaks nii… Just lõppes näituse ja raamatu töögruppide esimene ühine fotode ülevaatus ja seekordne üldpilt on võrreldes eelmise aastaga parem. Väärivad igati nii näitust kui raamatut. EPFLi projektide mõte ongi koos oma eriala edendada. Näitus ja raamat on ametiuhkuse teema.
2) seda ma arvasin. aga tore, tuleb oodata raamatut
1) Väga lihtne öelda, et “me ei vaidlusta žüriide otsused”, kuid siiski tahaks teada, miks just see pilt vääris esikohta, mingi mõistatus, või saladus? Äkki keegi tolle aja pressifotograaf oskab selgitada seda, või võidutöö autor ise. Eks ole, ka sel aastal zürii põhjendab, miks võidufoto vääris esikohta
*ilma irooniata muidugi
See oli repp. Jätkem kohtumõistmine, sõbrad. Selleks on žüriid. Ja mingem edasi.
Tõmbaks paralleeli maailma pressifotokonkursiga. Ega Eesti fotograafe seal nominentide hulka minu teada saanud pole. Miks? Ilmselt on üks põhipõhjusi jälle see, et Eesti pole maailmakaardil. Siin pildistet fotod ei kõneta maailma. Uudis Eestist =torm veeklaasis. Sama ilmselt ka maakonnas pildistet fotodega Eesti konkursil. Sinna pole midagi teha, aga pressifoto puhul määrab väga palju sündmuse-objekti mastaapsus (kui nii võib öelda). Sellel konkursil ei hinnata (see on muidugi minu isiklik arvamus) mitte ainult foto kunstilist, tehnilist taset, vaid ka foto kõnetamist. Neid erinevaid nüansse kokku liites ilmselt moodustubki pingerida ehk siis – kuna maakonnas laudale nurgakivi panek kõnetab sündmusena heal juhul selle küla rahvast + veel 100 inimest, peaks see olema pildistet nii, et tema kuntiline-tehniline tase kompenseeriks selle puudu oleva mastaapsuse-kõnetavuse nüansi. Ilmselt siit tulebki see, et nominentide seas pole esindet ühtki fotograafi maakonnast. See on lihtsalt karm reaalsus ja vaevalt keegi maakonna fotograafidest seepärast õhtuti patja märjaks tihub. Olgem sõbrad edasi.
Jah, igati mõistlik mõttekäik. Olen vägagi nõus. Patja kohe kindlasti ei nuta. Padjal ikka ennekõike vähe teine otstarve.
Ostan üsna tihti ka lotopiletit, aga pole mulle sealt sentigi laekunud. Elan ikka edasi. Asja eesmärk oli vast enne kõike see, et tekiks mingi arutelu. See eesmärk on täidetud. Kuhu nüüd edasi – eks see selgub. Sõbrad oleme kohe kindlasti edasi. 
Ma julgen väita et zhürii ei vali fotosid selle järgi, kui suur on sündmus. On ideaalne, kui suursündmusest saab keegi Suure foto, sel juhul on selline valik õigustatud. Minu foto jõudmine nominandiks oli päris suur üllatus. Tegelikult oli sel aastal palju üllatusi. Oleks huvitav kogu pakki kusagil näha.
Linnad on eri suuruste ja sündmuste olulisusega, vallad on erinevad ja külad on erinevad. Ei saa minna lõputult väikseks ja kapselduda. Foto loeb kõige rohkem ja siis alles sündmus(ka siis kui peaministri atendaat on fotol ei pruugi veel sellest piisata) Aga eesti on kokku üks küla ja omaküla mehed ikka vaidlevad, et kellel on parem maa ja kellel ilusam naine. Normaalne. Mitu pilti selle aasta nominentidest oleks võinud teha kus iganes kohas ja eelmise aasta võitjatest mitu olid väljapoolt Tallinna. Ka kõik pealinnafotograafid ei saanud ka nominendiks:)
Hommik kõigile
See vaidlus on siin päris mõttetu, kuna suure töö on teinud ära ajakirjanikud ja need on selle aasta top kolm uudist. Aga mul on mõtte järgmiseks aastaks. Kui valiks õige uudispilte selle järgi, et pildid millest on tehtud uudised. Mõtte selles, kui fotograaf teeb piltuudise siis hindame seda mitte kui palju ajakirjanikud uudist on leierdanud ja mille juurde oleme me pildid teinud. See tooks välja pressifotograafi tööoskused ja siis oleks võimalik hinnata fotograafi mitte ajakirjaniku. see mõtte ei kehti olemus ja portree kohta, kuna siin on tegemist (kellele ema, kellele tütar)
Nii et mis arvate
Karli
Jätaks köögipoole kõrvale ja laseme ikka ka edaspidi fotodel rääkida. Las köögipoolt hindavad ja premeerivad ülemused toimetustes.
“Hea pildireporter peab fototehniliste teadmiste kõrval omama ka ajakirjanduslikku pilku, et näha asjade tuuma ja omapära ning tunnetama lugeja huvipiire, ta peab omama julgust, leidlikkust ja inimesetundmist. Sageli aitab teda ainult kavalus, õigeaegne improviseerimine ja nn reporterinina.”
See tsitaat pärineb aastast 1944. Fotoajaloolane Tõnis Liibek, “Sõjaaegne ajakirjandusfoto Eestis”, raamat Eesti Pressifoto 2011 (ilmub märtsis 2012).
Tänase Postimehe esiküljel on näiteks suht hea maakonna uudisfoto. Ma ei oska küll öelda, kas võidupilt Oscarite jagamisel, aga kindlasti parem kui need, mis konkursile sellel aastal rajoonidest laekus.
Tekkis kohe huvi. Milline siis peab see pilt välja nägema. Kas seda kusagil veebis ka näha on?
PS: Rajoone pole paraku juba ammu.
+
Mul õnnestus seda pilti näha. Veebis on samal uudisel paraku tiba teine pilt. Paberkandja pildil oli kujutatud volikogu hääletamist, kus inimesed istuvad laua taga ja tõstavad kätt. Pilt ise on jah uudisega kenasti kooskõlas ja igati ok. aga ütleks ,et selliseid pilte ma siin igapäev pildistangi – betoontagumikkude istungeid ja hääletamisi. Pisut julgen küll kahelda seda laadi piltide võidukäigus.
Panen siia üles ka enda mittemidagiütleva seeria, mis sai saadetud koos selgistustega: http://solman.yx.ee/epfl
Tunnistan, et mingit erilist sähvatust seal tõesti pole, aga noh kivist ikka vett välja ei vajuta ka.
Puhtalt siirast huvist oleks väga lahe näha kogu pakki.
Asi pole betoontagumikes…uudises on asi sündmuses. Kindlasti lasteaiale uue aia ehitamise või mitteehitamise hääletamine on maailmarevolutsiooni seisukohast natuke vähem tähtsam üritus kui valla ainsa kooli sulgemine. Sinu võistlustööd on väga toredad ja kvaliteetsed fotod aga nendes kajastatud üritused pole inimlikus plaanis väga kõnekad ja nendel kujutatud hetked pole maailma (rapla maakonna) ajaloo seisukohalt väga pöördelised. Ma ei räägi kui funktsionäär või epfl-i juhatuse liige vaid kui sõbralik kolleeg.
Jah, sellega olen ka tegelikult igati nõus. Mul tegelikult juba veidi häbi, et ma siin üksinda muud kui prääksun.
Aga jah, las ta olla. Eks kui mingil hetkel peaks mingi kokkuvõttev pressifoto seminar taas toimuma, siis saame vast konstruktiivset vestlust edasi arendada.
Igatahes parimat!
Väga hea, et selline arutelu toimub. See näitab, et peaksime rohkem ühisüritusi korraldama ja suhtlema. Viskan õhku ka suvepäevade idee! Marko Mumm oleks juhatuse poolne korraldaja. Tahab keegi talle appi tulla? Võiks mõelda suvepäevade programmile, millal korraldada jne, jne. Üks võimalik koht on juba EPFLi liikme poolt välja pakutud. Looduskaunis koht järve kaldal Setumaal!
Mõte igati väärt ja kahtlemata arutamist väärt, aga äkki saaks selleks visata õhku mingi teema kas siia epfl-i kodukale või tekitada mingi meililist vms, kus saaks sel teemal ideid genereerida. Antud kohas on see tiba off-topic. Mina igatahes ideed pooldan kindlalt.
Väga õige, Siim. Kui asi otsustatud, korraldajate tiim koos, siis teavitame.
Huvitav valik siin eelpooltoodud lingil…mõned pildid on üldse välja jäetud…